Haarake kohvitass, siin on, mida lugeda. Mõnikord tuleb selline loomepalavik, mis saab tekkida vaid kultuuri mahlasest üleküllusest - tekib seletamatu soov osta 3€ kohvi asemel hoopis ajakiri Värske Rõhk ning toidu asemel neelata sõnu. Olen oma lühikese elu jooksul kogunud kleepse, klaaskuule, märke, kommipabereid ja päkapikke (ärge küsige) - tänaseks on kõik minu kogud prügimäel. Nüüd kogun kõrva taha erinevaid mõttesähvatusi, ideid ja kellegi lausejuppe. Üks sõbranna tirib varukatpidi Kumusse (minge vaatama: Eesti Kunstimuuseum 100. Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis), teine pistab teatripileti pihku. Ema meelitab kohvikusse elavat muusikat nautima ning isa viis juba ammu vaatama meistriteost “Fred Jüssi. Olemise ilu”. Upun kultuuri rahulikus tempos ning see pole veel kunagi nii nauditav olnud. Minu meelistegevuseks on olnud ühiskonna süüdistamine kõiges halvas, kuid pean nüüd tunnistama, et see sama ühiskond kannustab mind kä
Juuratudengi eneseotsingud, kus murrame pead selle üle, mida tähendab üliõpilase elu. Kuidas toimivad ühikad ning millised on kõige jõukohasemad retseptid, et päris nälga ei jääks. Ühesõnaga üllas üritus oma messed-up elu kontrolli alla saada ja prioriteedid paigas hoida.