Minu elurütm

Haarake kohvitass, siin on, mida lugeda. Mõnikord tuleb selline loomepalavik, mis saab tekkida vaid kultuuri mahlasest üleküllusest - tekib seletamatu soov osta 3€ kohvi asemel hoopis ajakiri Värske Rõhk ning toidu asemel neelata sõnu. Olen oma lühikese elu jooksul kogunud kleepse, klaaskuule, märke, kommipabereid ja päkapikke (ärge küsige) - tänaseks on kõik minu kogud prügimäel. Nüüd kogun kõrva taha erinevaid mõttesähvatusi, ideid ja kellegi lausejuppe. Üks sõbranna tirib varukatpidi Kumusse (minge vaatama: Eesti Kunstimuuseum 100. Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis), teine pistab teatripileti pihku. Ema meelitab kohvikusse elavat muusikat nautima ning isa viis juba ammu vaatama meistriteost “Fred Jüssi. Olemise ilu”. Upun kultuuri rahulikus tempos ning see pole veel kunagi nii nauditav olnud.  Minu meelistegevuseks on olnud ühiskonna süüdistamine kõiges halvas, kuid pean nüüd tunnistama, et see sama ühiskond kannustab mind kä

Võib vist öelda, et olen küllaltki mugav inimene. Kindlasti on paljudel minu otsustel hukatuslikud tagajärjed planeedile, kliimale jne, aga teate, ma ei suuda veel oma elu täiesti prügivabalt elada, kasutades ainult päikeseenergiat ning toitudes õhust ja armastusest. Siiski, midagi olen ma oma elustiilis suutnud muuta, vist.  Tahaksin öelda, et olen ise lihtsalt niivõrd hooliv ja hakkaja inimene, et oma elukorraldust muuta, kuid kui läbi ja lõhki aus olla, siis olen lihtsalt kuidagi asjade otsa komistanud. Säästlikult elamine on tehtud nii palju lihtsamaks.  Võtke või näiteks kilekotid - neid ei anta enam nii lihtsalt poest kaasa, seega saan olla “hea inimene” (tänapäeva ühiskonna mõistes) suurema pingutuseta. Kuna mulle juba koju hunnik riidest kotte tekkinud on, siis võin neid ju sama hästi ka kasutada.  Okei, kilekott on väga tavaline näida, aga mul on veel üks... Bambusest hambahari. Seda on küll hea omada. Olen ikka loodusõbralik, eks?

"Eesti keele seletav sõnaraamat" defineerib sõna “täiskasvanu” järgmiselt: täisealine inimene. Näitelause: Lapsed jäljendavad täiskasvanuid. Ükskõik, kes ma ka ei oleks, üks ei ole ma kindlasti - täiskasvanu. Aga kas teised on täiskasvanud? Gümnaasiumi lõpuks oleme sõpradega jõudnud teooriani, et täiskasvanuid pole olemas - see on lihtsalt koodnimi millelegi üsna udusele ja ebaselgele. See on kattevari laste ees, mis paneb neid uskuma, et maailm on üks kindel ja turvaline koht. “Lapsed jäljendavad täiskasvanuid.” Kui kleepida “täiskasvanu” külge erinevaid mõtteid ja tähendusi, siis jääb mulje, et täiskasvanu on keegi, kes teab, mida ta teeb, kelle elu on täiesti kontrolli all ning kes saab iseendaga suurepäraselt hakkama. Minu küsimus on: kas selliseid inimesi üldse eksisteerib? Vaevalt... Kas keegi saab väita, et ta on 100% täiskasvanu? Või pole kellelgi tegelikult vähimatki aimu, kuidas see “elamine” päriselt käib? Katse-eksitusmeetod võiks olla siinkohal pe

Kunagi ammu meie kokaraamaturiiulil tuulates jäi mulle näppu üks huvitav nõukaaegne raamat. "Valik toiduretsepte" M.Eesmaa, A. Küpsvek, S. Masso. Lähemal tutvumisel leidsin, et see on täis kõiksugu ägedaid toite ja küpsetisi ning minulgi tekkis kange tahtmine sealt midagi järele proovida. Ma ei mäletagi, oli see emade- või isadepäeva puhul, aga üheks tähtpäevaks ma sealt ühe küpsisetorti meenutava retsepti välja valisin. Tänaseks on sellest saanud minu go-to šokolaadikook, sest seda sõltuvusttekitavat kooki võib lõpmatuseni süüa. Samuti sobib see tegemiseks ka kõigile algajatele köögis. Mõtlesin, et jagan siis siin ka seda lihtsat retsepti, juhuks, kui teil koogiisu peaks peale tulema. Vaja läheb: 500g kakaoküpsiseid 1 kl kanget oakohvi Kreem: 100g võid 2 munakollast 3/4 kl piima 1 kl tuhksuhkrut 3-4 sl kakaod 1 sl rummi või konjakit Peale: Riivitud šokolaadi Marmelaaditükke Vahusta või osa tuhksuhkruga. Lisa m