Minu elurütm

See nädal on olnud üsna hea! *rüüpab lonksu veini ja saadab aknast välja unistava pilgu* Tõepoolest, üsna hea! Peamiselt on mu elu keerelnud toidu ja trenni ümber. Minu päevaplaan on muutunud mõningate variatsioonidega võrdlemisi ühesuguseks. Hommikul magan nii kaua kui tahan ning üles ärgates teen endale rikkaliku hommikusöögi, et siis tund aega arvuti taga mõnuleda ja kohvi rüübata.  Peale seda on stsenaarium kahesugune: teen kas tund aega joogat ja lähen pärastlõunal välja jalutama või lähen kohe välja jalutama ja alles pärastlõunal teen joogat. Ärge heituge mu trennijutust, kooki söön ikka ka Sagedamini teen kohe hommikul joogat, et keha liikuma hakkaks ja ilusti soojaks saaks. Olen päris sõltuvusse sattunud, eraldan sellele jaoks aega lausa iga päev. Peale tunniajast joogat teen paar minutit lõbusamaid lihasharjutusi oma uue võimlemispalliga, millesse olen samuti juba parasjagu kiindunud. Uskuge mind, hommikune trenn teeb kõigil tuju heaks

Et kuidas siis nüüd, kui seriaalide vaatamine ja toidu sisse kühveldamine (aka Netflix and chill) on juba osa minust, leida veel tahet teha trenni? Tegelikult on ju kange soov ennast liigutada, aga no kuidas ennast ikkagi voodist püsti ajada. Wau, okei! Täna on teistsugune päev, tunnete? Teistsugune! Tegin hommikul üle ma ei tea kui pika aja minimaalse meigi, et tunda ennast jälle natuke rohkem endana. Aga see pole veel kõik! Loobusin esimest korda ka oma oma dressipükstest, et panna kokku reaalne outfit - ma tean! Who is she? Sõrmused, kaelakee - kogu kupatus. Tegin läbi kõik sammud, et sõpradega kokku saada, kuid selle asemel istun nüüd suure tassi kohviga siin arvuti taga. Võib öelda, et minuga on kõik hästi. Igal juhul olen valmis, et rääkida asjast. Keskenduda vahelduseks jälle kindlale teemale - trennile. Enne karantiini oli sellega küll igal juhul palju lihtsam, nii palju oskan öelda. Olin just lõpetamas Reval Spordi kümne nädala challenge ’ it. Väljaku

Viimase kontrolltöö tegin täna hommikul. Nüüd on siis sellega ka kõik! Eelmisel neljapäeval pidi toimuma meie lõpukell. Aktus, mis tähistab viimast ametlikku koolitundi. Pidulik riietus, oma väikese esimese klassi juntsuga saali marssimine, hinneteraamatu üleandmine. Suur kell, mida traditsiooniliselt aulas helistatud on, et gümnasiste oma viimasesse koolitundi (klassijuhatajatund, kus süüakse kringlit ja vaadatakse vanu pilte) saata, jäi seekord riiulile, sest saal oli tühi ja õpilased kodudes. Uhked ballikleidid, mida oleks saanud sel samal õhtul kanda, jäid samuti seekord kappi. See maagiline lõpuball, millest unistati kümnendasse klassi jõudmisest saati, jäi samuti ära. Ei pea just olema Sherlock, et näha, kui võimatu oleks olnud selliseid üritusi praegu korraldada. Siiski, me ei taibanud mõelda, et see üks õnnetu reede enne emakeelepäeva meie viimaseks koolipäevaks jäi. Et meil olidki ära meie elu viimased bioloogia-, ajaloo- või kirjandustunnid. Et kaksteist

Ma ei ole stressis, ausalt. Või noh, kuna olen nüüdseks nii palju kordi pidanud oma emale kinnitama, et ma stressis pole, siis võib-olla nüüd juba olen jah. Ja kui sa oled stressis, siis vajad sa stressitoitu, eks? Jah! Loomulikult on olnud tiba keeruline kohaneda ja tujud varieeruvad seinast seina, kuid üldjoontes arvan, et mul pole ammu nii stressivaba elu olnud. Pole teada, kas eksamid üldse toimuvad ning kui õpetaja tahtis meie viimast kontrolltööd ära jätta, siis me esimest korda elus nägime ise vaeva, et teda uuesti ümber veenda tööd siiski tegema, true story .   Kuna kõik minu head harjumused (nagu tervislik toitumine ja liikumine) on üsna kadunud ning võib-olla mitte nii positiivsed tegevused (poole päevani magamine) hakkavad minu elu üle võtma, olen lausa otsustanud oma järgmist nädalat sihilikult natuke põnevamaks muuta, aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu kirjutada.  Olen hetkel külalislahke (irooniline, arvestades hetkeolukorda) ning tervi