Ma lihtsalt ei suuda seda uskuda, kolisingi päriselt ära, Tartusse.
Esimesed kotid sain paar päeva enne kolimist sõbra autosse panna ning siis andsin veel hiiglasuure kohvri teise sõbranna autosse. Mul on hiilgavad sõbrad, pole kahtlustki. Ise oli plaan rattaga rongile minna. Ilmselgelt hakkas just siis padukat kallama, kui mina keldrisse ratta järgi läksin, aga mul poleks saanud sellest rohkem suva olla.
Kui aga keegi teisipäeva pärastlõunal Tartus pesukaru jalgrattaga sõitmas nägi, siis tere, see tšikk olin mina. Ilmselgelt hakkas just siis, kui olin rongi pealt maha tulnud, hullu padukat tulema, nii et sain rattaga lausvihmas sõita. Ütleme nii, et ühikasse jõudes tilkusin veest ning möödujad saatsid mulle jube huvitavaid pilke, tõenäoliselt oli asi ripsmetuššis, mis oli kõike muud kui veekindel, ning oli seega ühtlaselt üle mu näo jõudnud laotuda.
 |
Päris nunnu vaade ühikast |
Ma ei taha teada, mis mulje ma oma toakaaslasele jätsin, kui niiviisi uksest sisse astusin. Fun fact, mis sest, et ma ühegi tuttavaga koos ühiselamusse kolida ei tahtnud, juhtus ikkagi nii, et leidsin oma toast eest enda kalli kooliõe. 21k vallutab ka Tartu! Tegelikult super lahe, et sellega nii hästi läks, tulevik tundub lootusrikas.
Esimesed kaks-kolm päeva tegelesin oma uue kodu sisseseadmisega. Vanad asjad tuli lahti pakkida ning palju uut oli vaja kohapeal juurde hankida. Teisel päeva tegime ka põhjaliku suurpuhastuse, kus küürisime toakaaslasega reaalselt kõik pinnad puhtaks. Muuhulgas viskasime teiste vanad asjad eest, näiteks lennutasime prügikotti katkise piimavahustaja, aegunud kuivained, nuustikud ja veel palju muud. Nüüd on aga ka köök ja vannituba enam-vähem puhtad, meie toast rääkimata.
 |
Esimesel õhtul sai tuba sisseõnnistatud koogi söömisega |
Asi, mida ma enam kunagi teha ei taha, aga pean ilmselt veel sadu kordi tegema, on rattaga Vanemuise mäest üles sõitmine. Põrgulik tegevus on ka mööda Riia maanteed rattaga Lõunakeskuseni vändata, ei soovita. Kuidagi ma siiski kohale jõudsin, eesmärk oli sinna kõrvale Bauhof’i minna.
Olin mina just oma korviga, täis toataimi ja lillepotte, kassasse jõudnud, kui avastan, et minu pangakaart oli eilsest jope taskusse ununenud. Tundsin, kuidas veri mulle näkku valgus, kui proovisin müüjale puterdades seletada, et ma vist tegelikult ikkagi ei saa kõike täna osta. Ost oli üle kahekümne euro, kuid minul oli sularahas kokku täpselt 14€. Õnneks oli tegemist super armsa kassapidajaga, noor ja äge naine, kes kohe hästi abivalmilt minu probleemi lahendama asus. Selgus, et kui mul oleks poe kliendikaart, peaksin loobuma ainult ühest alpikannist ning kõik muu saaksin kenasti kotti laduda ja koju viia. Kuna kliendikaarti sai teha aga infopunktis, mis oli poe teises otsas, ning minu taga oli rida kannatamatuid kliente, sai müüja mulle kuidagi ette kliendikaardi soodustust teha, et eks ma siis hiljem lähen registreerin ennast ka kliendiks. Ma ei suutnud oma õnne uskuda, tänasin teda sada korda, võtsin oma taimed ja läksin otsejoones poest välja ratta juurde. Eks kui ma sinna kunagi tagasi satun, teen endale ehk kliendikaardi ka ära.
Piinlik intsident oli tingitud minu eilsest muuseumiöö tretist, sest just selleks ajaks olin kaardid endale mugavalt jope taskusse poetanud, et mitte suurt kotti kaasa vedada. Muuhulgas olen jõudnud juba käia ka näiteks botaanikaaias ja Karlova kohvikutepäeval - tasahilju tekib isegi mingi orienteerumisvõime.
 |
| Avastame Tartut |
Homme on aktus! Kas ma kolisin Tartusse saja kotiga? Jah! Kas ma seisan riidekapi ees kindla veendumusega, et mul pole absoluutselt mitte kui midagi selga panna? Loomulikult!
Polegi midagi rohkemat öelda, Tartu on mind hästi vastu võtnud. Eks näis, mis edasi saab. Igal juhul läheb põnevaks, ma juba tunnen seda.
0 Comments