Minu elurütm

  Ei hakka valetama, käes on hetkel juba pooltühi jäätisetops - enda arust pidin poodi ainult pesupulbrit ostma minema.  Ma ei saa sinna midagi parata, terve päev on arvuti taga istutud, et kõik asjad oma to-do listis ükshaaval ette võtta. Esimesed viis tundi oli veebis rahvusvaheline konverents ning edasi tuli hakata ette valmistama homset presentatsiooni ja ülehomset seminari. Projektirahastuse otsimisele kulutasin samuti tunnikese ning seejärel andsin alla - võibolla on homme mõne pausi ajal aega seda veel pisut uurida.  Mis asi on ülikool?  Tegelikult pole viga ülikoolis, vaid minus. Tahad õhtul välja minna? Okei, aga arvesta, et terve järgmise päeva õpid pausideta. Noh, nii ma nüüd õpin ja tegelen kõige muuga, millele julgelt sel õppeaastal pühenduda lubasin.  See nädal oli erakordselt tihe, kõik tähtajad lendasid korraga peale ja mida teen mina? Lähen välja! Nii kolmapäeval kui reedel! Normaalne. Enda kaitseks võin öelda, et mõlemal päeval oli mõjuv põhjus

Teate! Esimest korda pooleteise kuu jooksul oli mul päev, kus ma ei õppinud absoluutselt mitte kui midagi. Avastasin terve päev emaga Tartu t , sõime Werneris kooki ning hiljem läksime Vilde ja Vine’sse õhtusööki nautima. Päeval kolasime erinevates vanakraamipoodides ja catch-up ’ isime niisama. Nii veidralt tore oli tunda ennast korraks normaalse inimesena, kes ei peagi 24/7 õppima. Pühapäeval istusin see-eest supi sees, sest siis tuli hakata kõike tagantjärgi klaarima. Ma ei tea, kuidas mõnel teisel see asi käib, aga mina olen kõige produktiivsem, kui pean korraga veel saja teise asjaga tegelema. (Sada võib olla õige pisike liialdus.) Ühesõnaga ei kartnud ma siin Tartus kandideerida paarile uuele ametipostile.  Ma ei oskagi seda kuidagi teistmoodi kirja panna, kui et tere, teie ees on TÜ ametlik esmakursuslasest blogija. Ehk lisaks enda blogile võtsin veel teisegi blogi ülalpidamiskohustuse. Nagu näha, siis ma liiga palju seda vist läbi ei mõelnud, pigem arvasin, et kü

  Õues on parajalt soe, et kanda kleit i , ning parajalt külm, et tõmmata selga sügimantel. Väljas on puud värvilised ja lehed krabisevad jalge all, kuid mina olen sees. Istun oma sooja croissant’ iga Toome kohviku pehmel diivanil, taustaks Marvin Gaye & Tammi Terrell’i „Ain't No Mountain High Enough”. See üks päev, kui unustasin, et riigiõiguse loeng ei alga mitte 8.15, vaid hoopis 8.45. Pool tundi lisaaega, ma ei kurda. Polegi ammu lihtsalt niisama istunud ja mõelnud. Kuigi suuremad kirjanikud võivad mulle siinkohal vastu vaielda, pole mina veel leidnud aega, et Tartus niisama vegeteerida. Päevakava oleks justkui kellegi tundmatu poolt millitäpsusega paika pandud veel enne, kui mul päriselt aimu on, mis juhtuma hakkab. Mina tuhisen muudkui mööda linna, arvates, et kõik on kontrolli all, kuigi tegelikult puudub mul kõige väiksemgi ülevaade tulekul olevatest tähtaegadest ning ülesannetest, millega ma suure tõenäosusega juba ammu oleksin pidanud alustanud olema.

  Tallinnas tavatsesin aeg-ajalt Tartusse puhkama põgeneda. Nüüd Tartus õppides leian ennast Viljandis puhkamast. Otsus tuli suhteliselt spontaanselt öösel kella kolme-nelja vahel, kui mõtlesime kursaõega, et selleaastast pärimusmuusika Lõikuspidu ei saa kuidagi niisama mööda lasta. Eriti, kuna suvine folk lükati ju järgmisesse aastasse. Võiks öelda, et ainuke probleem seisne öömaja leidmises, sest vaesed tudengid nagu me oleme, ei tahtnud kohe kuidagi hotelle ja hosteleid vaadata. Algul lasin kogu töö sõbrannal ära teha, kuid kui tuli välja, et absoluutselt kõik Viljandi tuttavad on hetkel kuskil eemal või siis äärmiselt hõivatud, otsustasin ise sotsiaalmeedias natuke hädakisa teha stiilis “Kas on keegi, kellel on keegi, kes saab Viljandis öömaja pakkuda?” Möödusid loetud sekundid, kui juba oli mu endine kallis klassiõde enda sõbrannaga ühendust võtnud ning ööbimispaik oligi leitud. Vahetasime messengeris paar sõnumit ning plaan oli paigas - Viljandisse sai täitsa ööseks jä