Crashisin pidu ja kõik muud Tartu hullused

 

Kõndsin täna suure jõulukalendriga koju, tekitas nii hea tuju. Nagu väike laps, kes on kommid kätte saanud.

Kust ma koju kõndisin? Trennist! Võtsin kätte ja registreerisin ennast ka lõpuks ühe Tartus spordiklubi liikmeks. Kardiot tehes oli harjumatult palju energiat, ei tahtnud lausa trenažöörilt mahagi tulla.

Läksin viimaks trenni, sest vaatasin telefonist kevadise karantiini ajal tehtud pilte – silm lausa puhkas, nii normaalses vormis olin. Eks vist peaasjalikult sellest ongi tingitud see hiljutine enesepiitsutamine, silme-ees on tõestus, et kunagi oli elu ikka palju parem.

Olles täiesti aus, siis nende poole aasta taguste piltide taga liiga palju pole. Olin siis õppinud hindama rahulikku elu, täis joogat, päikest ja kooke. Praegu peitub õnn hoopis milleski muus. Kuigi jooga, päike ja koogid on endiselt ihaldusväärsed, siis öösiti sähviv valgus on kuidagi veel kutsuvam – süda taob, adrenaliin voolab, tempo on peal, elu käib.

Kord täiskuuajal oskan endiselt veeta meeldivaid õhtuid ka näiteks teatrisaalis. Nii lihtne on komöödiat nautida, naerda väikekodanlaste üle, ning loota, et ennast kunagi nii narr saatus ei taba. Rumaluse eest pole me ju keegi päris kaitstud.

Mõnikord haaran endiselt raamatukogust kaasa Müürilehe, teeseklen haritlast. Boheemlast, kellel on aega hommikuti päikesetõusul kohvi rüübta. Kedagi, kes ei jõudnud taas öösel peale kaht koju ega vaja nüüd hädasti vähemalt viit unetundi enne raamatukokku õppima minemist.

Ega ma sihilikult üritusi otsi, pigem leiavad nemad mind. Enda arvates läksin vaid appi pidu valmis seadma, kuidagi lihtsalt juhtus nii, et sai siis juba kaemaks jäädud. Nii umbes peo lõpuni. Meeldetuletus iseendale: tõmba bucket list’ist maha „to crash a party”.

Oskan päriselt ka muid ajaviitetegevusi välja mõelda. Paar päeva tagasi avastasin, kui võiduhimuliseks piljard mind muudab. Üleeile käisin vaatamas uut eesti filmi nimega „O2”. Poleks osanud arvatagi, et spioonifilm nii ilus võib olla – need kaadrid, see keel, see soundtrack. Viige mind seda palun uuesti vaatama!

Tahaksin öelda, et kõik hea sai alguse Tallinnast lahkumisega. Tegin seal küüned korda (uus lakk=uus mina) ja Tartusse tagasi. Tegelikult see muidugi nii pole, ma armastan Tallinnat! Asi peab olema milleski muus. Aga milles?

Igal juhul võib vist öelda, et eelmise nädala nutulaulud on möödas, boss b*tch is back!