2020, oli see alles sõit!

 



See aasta! Issand jumal, see aasta! Mis asi see oli?


Oleme vast kõik väsinud ja läbinisti kurnatud nendest ameerikamägedest, kus peal me sel aastal trallitanud oleme. Täita lõpp ikka.


Alustame siis algusest!


Jaanuar ja veebruar olid suhteliselt rahulikud. Käisin koolis, hängisin loomaaias, midagi väga põnevat ei juhtunud. Käisime sõpradega ülikoolide avatud uste päevadel nii Tallinnas kui Tartus, et kõrgkoolidega tutvuda.


Märts - BUUUF! Koroona, jäime koduõppele ja ei saanud oma eluga hakkama. Alles aprillis hakkas pihta tõeline enesearendus. Tegin seda, mida ma päriselt teha tahtsin: osalesin veebikursustel, lugesin, küpsetasin kooke, kuulasin muusikat, kirjutasin, hakkasin alkohoolikuks, maalisin lillepotte, joonistasin elevante, tellisin uue joogamati. Käisin iga päev päikese käes jalutamas ja tegin kodus pilatest.


Mai möödus riigieksamiteks stressates ning juunis lõpetasingi gümnaasiumi. Juulis (kui pandeemia taandus) lasti mul tagasi tööle minna. Käisin sajal kontserdil, nautisin päikeseloojanguid ja korjasin 10 kg maasikaid. Augustis nautisin iga viimast kui tööpäeva, mis mul veel jäänud oli, käisin sõpradega väljas, tegin endale tätoveeringu ja kolisin Tartusse.


Septembris algas minu tudengielu! Tutvusin Tartu ööeluga ning õppisin baare ja klubisid tundma. Mind retsiti, mind ristiti ja nii saigi minust täieõiguslik juuratudeng. Oktoobris astusin tudengiorganisatsiooni ning sain seal direktori ametikoha, hakkasin Tartu Ülikooli esmakursuslaste blogi pidama ja harjutasin ennast korralikult õppima.


Novembris õppsin eksamiteks, vahetasin ühikatuba ning sain endale uued korterikaaslased. Detsembriski ma ainult õppisin, õppisin, õppisin! Vahepeal tähistasin Tartus perega sünnipäeva ja leidsin aega pisikesteks jõuluüritusteks. Jõuludeks sõitsin Tallinnasse ning nüüd lähen vastu uuele aastale.


Ega ma väga ei taha selle halamise trendiga kaasa minna, sest olgem ausad, kevad oli minu jaoks lihtsalt super aeg (peale esimest paari katsumusterohket nädalat), kuid… Ma lihtsalt mõtlen, et mis tunne oleks olnud reaalselt normaalsed gümnaasiumi lõpupidustused saada, minna ballile jne, ning kuidas oleks olnud reaalselt kõik need neli kuud ülikoolis koha peal käia ja sellega seotud tegevustest osa võtta? Huvitav on mõelda, kas pole? Pealgi on mul tunne, et kõik, milles ma ise kevadel selgusele jõudsin, on nüüd jälle pea peale pööratud, nii et mõnes mõttes olen tagasi algpunktis, võibolla ikkagi polnud ka sellest kevadisest perioodist suuremat kasu.


Siiski oli see neetud aasta hädavajalik. Hädavajalik, et õppida tundma ennast ja teisi, avastada nii palju uut ning taasavastada juba ununenut. Näha, millisteks jõupingutuseks on valmis maailm, millisteks minu lähedased, millisteks ma ise.


Ühesõnaga, aitäh 2020, ma olen valmis edasi liikuma!


(Mitte, et mul oleks liiga suuri ootusi järgmiseks aastaks, aga 30 päevasele joogakursusele panin ennast kirja ja kolm uut raamatut tellisin endal ka just veebist.)


Head vana-aasta lõppu!

0 Comments