Minu elurütm

  Laen sõrmedel üle tomuste raamatuselgade käia. Kunagi tihedalt pakitud raamaturiiul on nüüd õige hõredaks jäänud. Olen nii mõnegi teose sealt juba pihta pannud ning unustan alati läbi loetud köited sinna tagasi viia. Vaatasin järjest kolm erinevat seriaali otsast lõpuni äbi, lugesin ühe raamatu lõpuni ning laenutasin endale raamatukogust juba kolm uut romaani. Sellisel moel lugude tarbimisega võib ainult juhtuda, et lõpuks on minu vaene pea nii sassis, et ma ise ka ei saa enam aru, mis on mis. Juba praegu kummitab mind kuskilt äsja kuuldud lause: “Kõige eredama leegiga küünal põleb esimesena läbi!” No mitte ei saa seda oma mõtetest enam välja. Ühel hetkel sai mul Tallinnast kõrini ja põgenesin nagu ikka Tartusse. Ma ei tea, kuidas ma veel kunagi suudaksin loobuda päris oma kohast. Minu koht ei ole enam Tallinnas pere juures, mitt enam. Iseseisev elu maitseb liiga magusalt, et sellest veel kunagi loobuda. Ma ei tea, kas see ikka on normaalne? Pole küll kuulnud, et teistel

  Ma ei mäletagi, millal viimati ma päris sellise “lubaduste nimekirja” endale koostasin, aga usun, et see pidi olema põhikoolis. Peale seda hakkasin endale selliseid üldiseid juhtnööre jagama. Umbes, et oleks ju tore küll, kui ma natuke rohkem trenni teeks või natuke vähem šokolaadi sööks. Õige pea sain aga aru, et ka see on minu jaoks täielik nonsense ning edaspidi piirdusin vaid sellega, et kirjutasin välja üldis ed teemad, milles ma ennast rohkem arendada tahaksin.  Üldjuhul on mul aasta alguses alati olnud omamoodi tunnetus, mis ütleb, kuidas peaksin käituma: koostama endale terveks aastaks rea ülesandeid või panema kirja üheainsa mantra, mida endale ikka ja jälle meelde tuletada. ( And would you know , aastaks 2020 ma väga midagi ei lubanudki.) Sel aastal kaldusin aga kuldse kesktee poole. Kirjutasin välja kõigest paar asja, millest tahan kinni pidada: midagi kehale ja midagi vaimule. Loen iga päev raamatut (kasvõi 10lk) Teen 3 korda nädalas trenni