Üksinda elamise parimad küljed

 


Laen sõrmedel üle tomuste raamatuselgade käia. Kunagi tihedalt pakitud raamaturiiul on nüüd õige hõredaks jäänud. Olen nii mõnegi teose sealt juba pihta pannud ning unustan alati läbi loetud köited sinna tagasi viia.


Vaatasin järjest kolm erinevat seriaali otsast lõpuni äbi, lugesin ühe raamatu lõpuni ning laenutasin endale raamatukogust juba kolm uut romaani. Sellisel moel lugude tarbimisega võib ainult juhtuda, et lõpuks on minu vaene pea nii sassis, et ma ise ka ei saa enam aru, mis on mis. Juba praegu kummitab mind kuskilt äsja kuuldud lause: “Kõige eredama leegiga küünal põleb esimesena läbi!” No mitte ei saa seda oma mõtetest enam välja.


Ühel hetkel sai mul Tallinnast kõrini ja põgenesin nagu ikka Tartusse. Ma ei tea, kuidas ma veel kunagi suudaksin loobuda päris oma kohast. Minu koht ei ole enam Tallinnas pere juures, mitt enam. Iseseisev elu maitseb liiga magusalt, et sellest veel kunagi loobuda. Ma ei tea, kas see ikka on normaalne? Pole küll kuulnud, et teistel see muutus nii lihtsalt ja loomulikult oleks käinud, aga võõrdumine tundub nagu maailma kõige loomulikum asi. Ma pole vist kunagi olnud inimene, kes asjadest kinni hoiaks. Ei asjadest, kohtadest ega inimestest - elu läheb alati kuidagi loomulikku rada pidi.


Need kümmekond päeva Tartus on olnud tõeline puhkus. Ma pole ammu nii lõbusalt õues aega veetnud (ja veel nii tihedalt, pea iga päev või siis ülepäeviti). Seda loomulikult täna igipõlistele tartlastele, kes on harjunud enamiku ajast väljas veetma ning proovivad nüüd pealinlastki sedamoodi välja õpetada. Küll sai rabas käidud, küll tuubitatud, küll uisutatud jne.


Kuid ka oma pisikeses toas on mõnus puhata. Näiteks on päris tore praegu koos juustukoogiga voodis istuda ja mitte proovida liiga eksistentsialistlikke mõtteid mõelda (ole sa neetud, Murakami). Keegi ei ütle, kuidas istuda või olla. Keegi ei saa ka minu peale pahane olla, et jõudsin peale kahte koogiampsu järeldusele, et tegemist võis siiski olla halva ideega, sest rohkem ma küll nii rammusat magustoitu süüa ei jaksa. Samas, kas koogi tegemine saab üldse kunagi halb mõte olla? Pigem mitte! Igal juhul, eks oma vigadest õpitakse.


Iseenda kuningas on suurepärane olla. Ärkan, millal tahan. Söön, millal tahan. Koristan, millal tahan. Teen trenni, millal tahan. Appi, kui võrratult ning hingematvalt tore see on. Kosutavalt värske vaheldus, just nagu sõõm allikavett. Päris kindlasti on see tohutu vabadusejanu minu õnn ja õnnetus.


Nüüd olen oma otsad taas kokku korjanud, toad ära koristanud ja homse rongiaja välja valinud. Seda see kahe linna vahel elamine tähendab - pidevat edasi-tagasi reisimist, sest inimesi, keda näha tahaks, jagub ühtemoodi mõlemasse linna. Mõnikord teen seda küll rohkem teiste kui iseenda pärast. Siinkohal ei jää mul vist muud üle kui tänada, et vahemaa Tallinna ja Tartu vahel ei ole midagi ületamatut.


Võibolla veel üks viimane tähelepanek. Olen ma ainuke, kes peab justkui üha uuesti ja uuesti sama õppetundi omandama? Mõned mõtteviisid on vist meisse nii sügavalt juurdunud, et isegi kui väga tahaks, ei ole seda võimalik kuidagi muuta. Suure tööga õnnestub ehk end pisut parandada, kuid mitte täielikult ja läbinisti muuta. Hakkan mõtlema, et võibolla varem nii ihaldusväärsena tundunud vaba aeg, on nüüd hoopis needus, sest mida paremat ma ikka sellega teha suudan kui igasuguseid lollusi mõelda (eriti veel siin üksinduses). Juhuu, ülemõtlemine 500, palun!


Omaette elades on tähtis iseendaga häid suhteid hoida, muidu on tõsine risk hulluks minna. Lõppude lõpuks ei ole seal ju kedagi muud kui sina ja sinu mõtted.


0 Comments