Otse põhisisu juurde

Üksinda elamise parimad küljed

 


Laen sõrmedel üle tomuste raamatuselgade käia. Kunagi tihedalt pakitud raamaturiiul on nüüd õige hõredaks jäänud. Olen nii mõnegi teose sealt juba pihta pannud ning unustan alati läbi loetud köited sinna tagasi viia.


Vaatasin järjest kolm erinevat seriaali otsast lõpuni äbi, lugesin ühe raamatu lõpuni ning laenutasin endale raamatukogust juba kolm uut romaani. Sellisel moel lugude tarbimisega võib ainult juhtuda, et lõpuks on minu vaene pea nii sassis, et ma ise ka ei saa enam aru, mis on mis. Juba praegu kummitab mind kuskilt äsja kuuldud lause: “Kõige eredama leegiga küünal põleb esimesena läbi!” No mitte ei saa seda oma mõtetest enam välja.


Ühel hetkel sai mul Tallinnast kõrini ja põgenesin nagu ikka Tartusse. Ma ei tea, kuidas ma veel kunagi suudaksin loobuda päris oma kohast. Minu koht ei ole enam Tallinnas pere juures, mitt enam. Iseseisev elu maitseb liiga magusalt, et sellest veel kunagi loobuda. Ma ei tea, kas see ikka on normaalne? Pole küll kuulnud, et teistel see muutus nii lihtsalt ja loomulikult oleks käinud, aga võõrdumine tundub nagu maailma kõige loomulikum asi. Ma pole vist kunagi olnud inimene, kes asjadest kinni hoiaks. Ei asjadest, kohtadest ega inimestest - elu läheb alati kuidagi loomulikku rada pidi.


Need kümmekond päeva Tartus on olnud tõeline puhkus. Ma pole ammu nii lõbusalt õues aega veetnud (ja veel nii tihedalt, pea iga päev või siis ülepäeviti). Seda loomulikult täna igipõlistele tartlastele, kes on harjunud enamiku ajast väljas veetma ning proovivad nüüd pealinlastki sedamoodi välja õpetada. Küll sai rabas käidud, küll tuubitatud, küll uisutatud jne.


Kuid ka oma pisikeses toas on mõnus puhata. Näiteks on päris tore praegu koos juustukoogiga voodis istuda ja mitte proovida liiga eksistentsialistlikke mõtteid mõelda (ole sa neetud, Murakami). Keegi ei ütle, kuidas istuda või olla. Keegi ei saa ka minu peale pahane olla, et jõudsin peale kahte koogiampsu järeldusele, et tegemist võis siiski olla halva ideega, sest rohkem ma küll nii rammusat magustoitu süüa ei jaksa. Samas, kas koogi tegemine saab üldse kunagi halb mõte olla? Pigem mitte! Igal juhul, eks oma vigadest õpitakse.


Iseenda kuningas on suurepärane olla. Ärkan, millal tahan. Söön, millal tahan. Koristan, millal tahan. Teen trenni, millal tahan. Appi, kui võrratult ning hingematvalt tore see on. Kosutavalt värske vaheldus, just nagu sõõm allikavett. Päris kindlasti on see tohutu vabadusejanu minu õnn ja õnnetus.


Nüüd olen oma otsad taas kokku korjanud, toad ära koristanud ja homse rongiaja välja valinud. Seda see kahe linna vahel elamine tähendab - pidevat edasi-tagasi reisimist, sest inimesi, keda näha tahaks, jagub ühtemoodi mõlemasse linna. Mõnikord teen seda küll rohkem teiste kui iseenda pärast. Siinkohal ei jää mul vist muud üle kui tänada, et vahemaa Tallinna ja Tartu vahel ei ole midagi ületamatut.


Võibolla veel üks viimane tähelepanek. Olen ma ainuke, kes peab justkui üha uuesti ja uuesti sama õppetundi omandama? Mõned mõtteviisid on vist meisse nii sügavalt juurdunud, et isegi kui väga tahaks, ei ole seda võimalik kuidagi muuta. Suure tööga õnnestub ehk end pisut parandada, kuid mitte täielikult ja läbinisti muuta. Hakkan mõtlema, et võibolla varem nii ihaldusväärsena tundunud vaba aeg, on nüüd hoopis needus, sest mida paremat ma ikka sellega teha suudan kui igasuguseid lollusi mõelda (eriti veel siin üksinduses). Juhuu, ülemõtlemine 500, palun!


Omaette elades on tähtis iseendaga häid suhteid hoida, muidu on tõsine risk hulluks minna. Lõppude lõpuks ei ole seal ju kedagi muud kui sina ja sinu mõtted.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

TEST: Milline on kõige parem glögi?

Birgit kurtis mulle, et poes on nii suur valik erinevaid glögisid, et tema ei oska endale ühte õiget välja valida. Salakavalalt uuris ta, kas ma ei tahaks proovida kuhjaga erinevaid jõulujooke, et ka teistele soovitada, milline see kõige õigem glögi siis ikkagi on. Aga otse loomulikult olin ma nõus. Siin on minu mõtted. Põltsamaa Klassikaline Alkoholivaba Glögi Alustame klassikast. Põltsamaa glögi oli minu jaoks pikalt ainus eksisteeriv glögi. Selle peale võib alati kindel olla, glögised jõulud on garanteeritud. Samas, võib-olla oleks aeg proovida midagi uut ja huvitavat? Niisiis kuna selle järgi hakkan kõiki ülejäänud jooke hindama, ei saa sellele liiga kõrget hinnet anda.  Hinne: 3 Põltsamaa Kuldne Alkoholivaba Glögi Pean tunnistama, et tegemist on ühe mõnusa jõulujoogiga. Mõtlesin küll, et ega see ikka üks õige asi olla saa, aga võta näpust - päris maitsev oli teine. Vürtse oli täpselt parasjagu, kuid ma ei tea, kas oskaksin seda kinnisil

Ausalt ühikaelust + adulting 101

Üksinda elamine on päris huvitav. Kui ma parasjagu loengus pole, õpin kodus. Kui ma ei õpi, olen sõpradega väljas. Kui ma ka väljas pole, teen kodus süüa, pesen nõusid, koristan, pesen pesu, triigin, viin prügi välja või tegelen kes teab mis majapidamistööga.  Peas tiksub 24/7 pidev mure, mida süüa teha ja kas sellest ikka jagub kaheks päevaks, sest no homme ma küll ei viitsi uut toitu välja mõtlema hakata. How the tables have turned - enam ei saagi olla väike ärahellitatud jõmpsikas, kes vingub, et ei taha mitu päeva järjest seda sama suppi süüa. Sorry , vanemad, et ma ikka üldse midagi maailma asjadest ei jaganud.  Poeskäigud on omaette teema. Võin ju sinna minna kindla sooviga osta ainult pakk külmutatud juurvilju, aga siis tuleb meelde, et köögipaber hakkab otsa saama ning prügikotte ka vist nagu enam pole, ja kas mitte pesupulbrit polnud veel hästi natuke järgi. Maitseaineriiuli juures laskun tõsisesse debatti, kas kaneel ikka on hädavajalik, sest puhast musta pipa

Tartu ööelu on ... huvitav

  Olen juba paarile inimesele kinnitanud, et aga loomulikult kavatsen ka Tartu ööelust kirjutada - kui detailselt või umbmääraselt ma seda teen, on iseasi. Praegu on hea kirjutada n-ö oodi ööelule, sest nädalalõpus pandi ka siinsetes baarides piirangud peale ning peale südaööd enam alkoholi ei müüda. Võib-olla ongi nii kõige parem, sest pean ausalt tunnistama, et väike paus kuluks ehk tõepoolest ära. On see siis kurb või mitte, aga peamine sotsialiseerumine käib eelkõige ikka õhtuti väljas olles. Päris täpselt ei teagi kust alustada.. alustame algusest. Piro park Värske tartlasena õppisin esimesena selgeks tudengite meka Piro. Vikipeedias on kuulsast pargist isegi täitsa artikkel olemas, kus seisab selgelt, et “Pirogovi park on traditsiooniline Tartu tudengite õllejoomiskoht.” Alkoholi tohib seal tarbida kella kümnest hommikul kuni kella üheteistkümneni õhtul, seda, kui palju nendest kellaaegadest aga kinni peetakse, teab igaüks ise. Kui ilmad vähegi lubavad