Milline on praegu tudengite sotsiaalne elu? Välipeod ja ühikapralled.



Pole jälle natuke aega siia midagi kirjutanud, aga enda õigustuseks võin öelda, et olen ka kõige muuga pisut graafikust maas. Siiski, mõnikord lihtsalt on nii, et tuleb selline inspiratsioon peale, et seda raisku lasta oleks täielik patt. Kui tuleb tunne, et midagi peab tegema, siis tehke seda kohe, hiljem ei ole see inspiratsioon enam alles.


Olen hetkel Tartus.


Miks? Sest muidu oleks mul tunne, et jääksin justkui oma ülikoolipõlvest sootuks ilma. Tõsi, loengud on meil küll kõik veebis ja kohapeal ei toimu mitte kui midagi, kuid inimesed on ikkagi siin, Tartus.


Next level ühikaelu


Ma ei julge enam kellelegi ühikaelu soovitada, sest nii palju kui ma aru saan, siis viimane kord, kui seda tegin, sattus inimene järjest negatiivsete kogemuste otsa, kuid jagan ikkagi enda kogemusi. Ma ei tea, kas see oli lotovõit või mis asi, aga no tõepoolest on iga päev nii pagana tore, et ei tule selle pealegi, et võiks vahepeal ka Tallinnas elavate kodustega ühendust võtta.


Olen veendunud, et meie naabrid kannavad meie ühikaboksi peale juba tõsist vimma, sest pole lihtsalt võimalik, et meie lakkamatu komöödia ja naer kõrvalkorteritesse ei kostuks. Iialgi pole ma veel sellistes naerukrampides vaevelnud kui nüüd kõik koos kättemaksukontorit vaadates. See möll, mis siin toimub, on lihtsalt uskumatu. Vot, mis juhtub, kui kolm savage neiut kokku lasta. Võiks ju arvata, et lõpuks lihtsalt p e a b tüdinema ühest lõputust tüdrukuteõhtust, aga mis ma öelda oskan, seni pole seda veel juhtunud.



Poest saab ju ka nii džinni kui toonikut


Baarid suletakse üheksast ning suuri pidusid väga ei korraldata, kuid liites kokku lahtised poed ja kolm tudengit, on vastuseks ilmselgelt üks pudel rabarberi džinni, kaks toonikut, pakk krõpse ja Raju Reede episoodid. Nagu me ise ei oskaks endal tuju üleval hoida… Tuleb ainult vaadata, et päris liiale selle asjaga ei läheks.


Kõige ülikoolilikum asi, mida mõelda suudan, on öösel kell kolm kellegi ühikas köögipõrandal istudes filosoofiliste küsimuste üle juurelda.


Kohe, kui saime teada, et veebiõpe toimub vähemalt märtsi lõpuni, kutsus kursaõde enda poole kokkama. Edasi teate juba isegi: ühest pudelist sai kaks ja siis kolm ja natuke sõime ikka korralikku toitu ka ja üle pika aja oli nii tore jõuda koju öösel poole nelja kanti. Olin jõudnud juba igatsema hakata seda öist rammestust, kus korraga oleks nagu energiast tühjaks jooksnud, aga vaim on samas kuidagi eriti erk.


Sellest on muidugi kahju, et kõiki kursakaaslasi ei näe, tahaks ju inimesi tundma õppida. Siiski on vähemalt chat aktiivne, kuid tegelikult see võibolla nii “õnneks” ei olegi, kui tuleb öösel idee sealt eriti huvitavaid küsimusi küsida.



Pidusid ei toimu, kind of..


Välipeo asemel ütleks, et tegemist oli välikontsertiga. Või noh, kas DJ-d annavad ka kontserte? Väli muusikaüritus, sel juhul. Ühesõnaga, oli naljakas näha, kui meeleheitlikult janunevad noored kogunemiste järele. Väljas olid miinuskraadid, lund sadas ja oli pime, aga üleslöödud tudengeid, kes lava ees oma keha veidralt väänutasid, jagus sellegipoolest omajagu. Sõbranna ütles, et see on kõige eestlaslikum asi, mida ta kunagi näinud on: külmaga noori väljas tantsimas. Ja teate mis? Isegi maskid olid inimestel ees. Nii et kõik oli väga korrektne ja seaduskuulekas.


Ainult sellega pandi pisut pange, et ürituse ametlik lõpp pidi olema kell kümme, kuid praegu peab kõik sulgema kõige hiljem 21.00. Niisiis andsid võimud õigel kellaajal viisakalt teada, et kõigil on aeg oma kodinad kokku pakkida ja minekule asuda. Territooriumilt välja jõudes lugesime kokku koguni kolm politseiautot, ei tea, miks neid siis nii palju sinna vaja oli, aga väga hea, et me kunagi seda teada ei pidanud saama.


Ühesõnaga


Elu on teistsugune, aga elatav. Saame hakkama, jääme ellu.



Aga pekki, kuidas tahaks päris peole!



0 Comments