Otse põhisisu juurde

Tegin 30 päeva järjest joogat... Ja nüüd laiendan seda 365 päevani.



Miks ma joogaga alustasin?



Tõsisemalt hakkasin joogaga iseseisvalt tegelema karantiini ajal. Polnud ju muud valikut, spordiklubid olid kinni ja jooksjat minust ka ei saa. Vana mati treenisin ribadeks ning seetõttu pidin endale lausa internetist uue (ja vastupidavama) joogamati tellima, millest on nüüdseks saanud minu lahutamatu kaaslane. Vahepeal tuli suvi ning jooga ununes, sest igapäevased loomaaia ekskursioonid ja muud vaba aja tegevused andsid piisava füüsilise koormuse. Ka ülikoolis ei olnud mul algul mahti sellega tegeleda, kuid poole aasta möödudes hakkasin venitustest ikkagi puudust tundma ning viimase tõuke andis eksamiperiood, mil tundsin, et vaimne heaolu hakkab taas kord käest libisema. 


Niisiis alustasin esimesel jaanuaril 30 päevase jooga väljakutsega, mida korraldas Youtube’i kanal Yoga with Adriene. Juhtus aga nii, et harjumus iga päev jooga jaoks aega eraldada imbus minu rutiini ning see sai õige ruttu päeva loomulikuks osaks.


Olen alati pisut keevaline olnud ning kui mulle tundus, et taasavastatud hobi aitab jälle natuke paremini emotsioone kontrollida, mõtlesin, et pole midagi parata, tundub, et pean ka edaspidi hommikuti mati lahti rullima ja enda jaoks aega leidma. Pole ju tähtsamat inimesuhet kui see, mis meil on iseendaga. Ei ole just palju palutud, et sellesse (endasse) siis natuke rohkem investeerida.


Nii füüsiline kui ka vaimne tervis


Loomulikult vihastan vahel endiselt, aga selle asemel, et mõtlematu ning lahmimist täis sõnum teele panna, olen suutnud sõnasabast kinni saada ja sarkastilised kommentaarid enne saatmist taas ilusti ära kustutada. On ka päevi, kus satun endiselt frustratsiooni asjadest, mille olen juba kord enda jaoks selgeks mõelnud, kuid nüüd käib sellest ülesaamine kiiremalt kui enne. Päevade kaupa mõtete ketramise asemel suudan ennast vaid paari lausega paika panna ja edasi liikuda. Siin on muidugi ainult minu 30 päeva observatsioonid, mis on õigupoolest vähem kui mitte midagi.


Nagu mulle kangesti korrutada meeldib, ei treeni ma mitte füüsilise, vaid vaimse tervise pärast. Niisiis otsustasin umbes väljakutse 25ndal päeval, et on aeg oma telefonist kustutada sotsiaalmeediaäpid nagu Snapchat ja Instagram ning pealekauba TikTok ka (sest jah, ka mina olin korraks selle võimuses, uskuge või mitte).


Proovin endale ülemõtlemiseks mitte liiga palju vaba aega jätta ja nii olen viimase kuu sukeldunud peamiselt raamatutesse ja joogasse, konnanud looduses ringi ja tuuritanud kohvikute vahelt (jah, ma tean, kui vastutustundlik minust). Olen hakanud üha harvem vihastama, kui inimesed minu mõtteid lugeda ei oska, aga julgust, et teistele öelda, mis mind päriselt häirib, otsin endiselt. Palun öelge, et ma pole ainus, kes avastab enda jaoks mingi silmiavava elutõe, kuid unustab selle nii pea, kui teised oma ühiskondlikke ideaale (mis küll rohkem ühiskondlikke ideoloogiaid meenutavad) peale hakkavad suruma.


Niisiis tunnen ennast enamik ajast hästi oma väikeses mullis, ning kui vahel juhtubki, et unustan enda tõed ja proovin sobituda kellegi teise vaadetega, on mul nüüd mõnevõrra lihtsam ja ka kiirem tagasi enda juurde pöörduda. Ma ju tean, et kõik proovivad endast parima anda.


Ei mingit uut “mina”, vana sobib suurepäraselt


See aeglastest harjutustest koosnev trenn annab piisavalt aega, et mõelda. Pidada endas maha pikki arutlusi ja siis lõpuks selgusele jõuda, mida ma praegu kõige rohkem oma ellu vajan, mida ma seal hoida tahan ning millest on aeg lahti lasta. Kõlab nagu tõeline voodoo, ma tean, kuid natuke on seda ka oma ellu vaja. Natuke rohkem maagiat, natuke rohkem hingestatust, muidu on elu lihtsalt liiga igav.


Võib öelda, et leidsin enda jaoks mantra, mis nagu tegelikult pole otseselt mantra, aga nagu on ka. See on üks kindel mõte, mida mulle meeldib endaga kaasas kanda. Idee, mida endale meelde tuletades suudan üle olla oma hirmudest ja kahtlustest. Jooga mõjutab mind ka siis, kui ma ka parasjagu millegi muuga tegelen. Ostsin poest hulga vürtse, et proovida teha masala chaid (yogi teed) ja Universaal Universumist paar käevõru, mis tundusid tol hetkel minuga eriti eredalt resoneeruvat. Maalähedased toonid istuvad mulle hetkel päris hästi.


Kuhu edasi?


Tegelikult ju minu teekond alles algab. Tegin 30 päeva joogat ja mõtlesin, et seda ei saa niisama lihtsalt sinnapaika jätta. On selline tunne, et tuleb ikka edasi jääda seda võrratut tegevust harrastama. Miks mitte kujundada 30 päeva väljakutsest 365 päeva väljakutse?


Aga proovime siis!

Las saada minu aasta 2021 teemaks spirituaalsus.



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

TEST: Milline on kõige parem glögi?

Birgit kurtis mulle, et poes on nii suur valik erinevaid glögisid, et tema ei oska endale ühte õiget välja valida. Salakavalalt uuris ta, kas ma ei tahaks proovida kuhjaga erinevaid jõulujooke, et ka teistele soovitada, milline see kõige õigem glögi siis ikkagi on. Aga otse loomulikult olin ma nõus. Siin on minu mõtted. Põltsamaa Klassikaline Alkoholivaba Glögi Alustame klassikast. Põltsamaa glögi oli minu jaoks pikalt ainus eksisteeriv glögi. Selle peale võib alati kindel olla, glögised jõulud on garanteeritud. Samas, võib-olla oleks aeg proovida midagi uut ja huvitavat? Niisiis kuna selle järgi hakkan kõiki ülejäänud jooke hindama, ei saa sellele liiga kõrget hinnet anda.  Hinne: 3 Põltsamaa Kuldne Alkoholivaba Glögi Pean tunnistama, et tegemist on ühe mõnusa jõulujoogiga. Mõtlesin küll, et ega see ikka üks õige asi olla saa, aga võta näpust - päris maitsev oli teine. Vürtse oli täpselt parasjagu, kuid ma ei tea, kas oskaksin seda kinnisil

Ausalt ühikaelust + adulting 101

Üksinda elamine on päris huvitav. Kui ma parasjagu loengus pole, õpin kodus. Kui ma ei õpi, olen sõpradega väljas. Kui ma ka väljas pole, teen kodus süüa, pesen nõusid, koristan, pesen pesu, triigin, viin prügi välja või tegelen kes teab mis majapidamistööga.  Peas tiksub 24/7 pidev mure, mida süüa teha ja kas sellest ikka jagub kaheks päevaks, sest no homme ma küll ei viitsi uut toitu välja mõtlema hakata. How the tables have turned - enam ei saagi olla väike ärahellitatud jõmpsikas, kes vingub, et ei taha mitu päeva järjest seda sama suppi süüa. Sorry , vanemad, et ma ikka üldse midagi maailma asjadest ei jaganud.  Poeskäigud on omaette teema. Võin ju sinna minna kindla sooviga osta ainult pakk külmutatud juurvilju, aga siis tuleb meelde, et köögipaber hakkab otsa saama ning prügikotte ka vist nagu enam pole, ja kas mitte pesupulbrit polnud veel hästi natuke järgi. Maitseaineriiuli juures laskun tõsisesse debatti, kas kaneel ikka on hädavajalik, sest puhast musta pipa

Tartu ööelu on ... huvitav

  Olen juba paarile inimesele kinnitanud, et aga loomulikult kavatsen ka Tartu ööelust kirjutada - kui detailselt või umbmääraselt ma seda teen, on iseasi. Praegu on hea kirjutada n-ö oodi ööelule, sest nädalalõpus pandi ka siinsetes baarides piirangud peale ning peale südaööd enam alkoholi ei müüda. Võib-olla ongi nii kõige parem, sest pean ausalt tunnistama, et väike paus kuluks ehk tõepoolest ära. On see siis kurb või mitte, aga peamine sotsialiseerumine käib eelkõige ikka õhtuti väljas olles. Päris täpselt ei teagi kust alustada.. alustame algusest. Piro park Värske tartlasena õppisin esimesena selgeks tudengite meka Piro. Vikipeedias on kuulsast pargist isegi täitsa artikkel olemas, kus seisab selgelt, et “Pirogovi park on traditsiooniline Tartu tudengite õllejoomiskoht.” Alkoholi tohib seal tarbida kella kümnest hommikul kuni kella üheteistkümneni õhtul, seda, kui palju nendest kellaaegadest aga kinni peetakse, teab igaüks ise. Kui ilmad vähegi lubavad