7 võrratut ilukirjandusteost



Kui ütlesin, et kavatsen uuel aastal lugema hakata, siis ma ei teinud nalja. Minu jaanuari- ning vebruarikuu lugemislisti jõudsid teosed nagu Jostein Gaarderi „Sofie maailm”, Haruki Murakami „Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”, Harper Lee „Tappa laulurästast”, Samanta Schweblini „Nähtamatu niit”, Aleksei Tolstoi „Vereimeja”, Milan Kundera „Olemise talumatu kergus” ja Paulo Coelho „Hipi”. Eks mul oli ka aga lugeda ning kiirust lisas asjaolu, et ma ei pidanud mitte üheski raamatus pettuma, vaid kõik läks nagu lepase reega. Sattusin tõelise portsu väärtkirjanduse otsa.


Olen mõelnud, et kui läbi loetud raamatust ei saa kirjandit kirjutada, võib sama hästi ka üldse mitte teost lugeda. Ilma süvaanalüüsita jääb ju lugemiselamus poolikuks, kõige olulisemad mõtted jäävad avamata ning mitmetähenduslikud karakterid tähelepanuta. Veider, kuidas raamatu lugemist peetakse individuaalseks tegevuseks, kuigi tegelikult tohiks seda harrastada vaid grupiga, vastasel juhul pole sellel ju mõtet. Heal juhul leiad enda jaoks mõtte või paar, millele suuremat tähelepanu omistada, kuid see on ka kõik.


Alustame loeteluga.


Samanta Schweblini „Nähtamatu niit”

Vot see on, mida lugeda! Kiire ja mõnus Loomingu Raamatukogu novell. Appi, kuidas ma olen igatsenud raamatuid, mis ühe istumiskorraga läbi lugeda. No kohe mitte ei suutnud seda käest panna enne, kui olin viimase leheküljeni jõudnud. Minu õnneks ei olnud see sõltuvusttekitav novell pikem kui 70 lk. Tegemist on Argentiina silmapaistva naiskirjanikuga, kes on enda poolele meelitanud juba tuhandeid fänne ning sai just ühe veel lisaks juurde. Ulmesugemetega jutustuse lõpus ei tohi kindlasti unustada lugemast tõlkija märkusi, sest just sealt sain veel juurde põnevaid infokilde, mida oma tõlgendustesse sobitada. No mulle tõepoolest meeldis, aga ma ei julge seda liiga palju ka kiita, sest pärast kütan ootused liiga kõrgeks ja seda ma ka teha ei taha.


Jostein Gaarderi „Sofie maailm”

Õigupoolest hakkasin raamatut lugema juba esimese karantiini ajal (nüüd käib meil ajaarvestus nähtavasti karantiinikordade näol), kuid siis tuli nii palju teisi asju vahele, et jõudsin alles nüüd sellega ühele poole. Mida edasi raamat läks, seda põnevamaks see muutus, sest alles lõpus hakkasid kõik pusletükid tervikut moodustama nagu Gaarderi raamatutes ikka kombeks. Tegemist on tõepoolest hea filosoofiaõpikuga, mis annab suhu esimese magusa eksistentsialistliku maigu. Mis asi see elu siis õieti ikkagi on? Raamat on täpselt nii hea, kui palju lugeja ise viitsib kaasa mõelda.


Milan Kundera „Olemise talumatu kergus”

Raamat, mis oli osadel koolis kohustusliku kirjanduse nimekirjas, kuid mina seda toona lugeda ei saanud. Nüüd lugedes olen veendunud, et teos saab meeldida üksnes siis, kui seda oma elus väga õigel ajal lugeda. Sa kas lihtsalt oled parasjagu romantik või ei ole. Esimesel juhul hingad sa Kundera sõnu meelsamini kui õhku, teisel juhul pead seda kõrgemat sorti jaburuseks. Niisiis oled sa hetkel eksistentsialismi lainel romanik või mitte?


Haruki Murakami „Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”

Eksistentsialismist rääkides, on aeg mängu tuua minu üks lemmikautoreid. Murakami järjekordne geniaalne süžee paneb taaskord küsima:„Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud?” Pealtnäha lihtsakoeline lugu kätkeb endas (nagu ka kõik ülejäänud Murakami raamatud) tõelist eneseotsingute sasipundart. Mingit veidrat moodi meenutas teos Heinsaare romaani"Artur Sandmani lugu ehk Teekond iseenda teise otsa". Heinsaar on loomulikult utoopilisem. Üllataval kombel oli jaapani kirjaniku teos tema ülejäänud kirjandusega võrreldes üsna realistlik, kuid võibolla just tänu sellele jõudis mõte selegemini kohale kui iial varem. Mõnus lugemine, mulle meeldis, aga teisiti ju polegi võimalik. 


Harper Lee „Tappa laulurästast”

Olgu öeldud, et asusin raamatut lugema ühe ettekujutusega ning lõpetasin selle ristivastupidiste mõtetega. Oli mulle ju varem mainitud, et seda võib kohati isegi minu puhul erialakirjanduseks nimetada. Mõtlesin, et okei, andke mulle sajandi õigusdraama, selle asemel sain aga hoopis ühe plikatirtsu mälestused lapsepõlvest. Aga teate mis? Nautisin iga viimast kui sõna. Ehe lapselikkus, mis ridadelt vastu kiirgas tõi meelde endagi lapsepõlve, puude otsas ronimised, õuna raksus käimised ja kõik muu taolise. Mis sest, et Lee teos kogus omal ajal kuulsust eelkõige oma madala hinna tõttu, mille tingis kirjastuse avaldatud pehme köide, mina võiksin seda veel ja veel lugeda. Pean hoiatama, et raamatu vältel hakkab nii mõnigi kord väike õiglushimuline elajas lugeja sees korralikult trampima ja märatsema, ning siis polegi midagi muud teha, kui tõdeda, et ajalugu pole võimalik muuta. Head lugemist!


Paulo Coelho „Hipi”

Sarnaselt Harper Lee stiilile, on ka Coelho tuntud oma lihtsakoelise lausekonstruktsiooni poolest. Lihtne, kirev, tabav ning ei mingeid üleliigselt pikki põim- ja rindlause segusid. Coelho „Alkeemikuga” on seal sama palju sarnast kui minul hetkel õpimotivatsiooni - ümmargune null. Ma ei kujuta aga ette, kuidas see kiire lugemine ei võiks ühele kahekümnendate alguses olevale reisihimulisele inimesele mitte meeldida. Praeguse pandeemia ajal on niikuinii võimalik reisida vaid läbi raamaturidade.


Aleksei Tolstoi „Vereimejas”

Kes tahab midagi lihtsat ja kiiret, võib pilgu peale visata Loomingu Raamatukogule. Seal avaldatud teosed loeb läbi ühe päevaga, suurematel nautlejatel võib kuluda ka kaks. Tolstoi lugesin läbi rohkem isa soovitusel, kahtlemata on tegu silmaringi avardava looga. Tuleb loomulikult rõhutada, et autor ei ole mitte see kõige kuulsam Tolstoi, vaid pisut hiljem elanud kuulsa kirjaniku vanem sugulane. Samuti peaks vist tegu olema vene kirjanduse esimene teosega, kus mainiti sõna “Vereimejas” ja tutvustati seega lugejatele vampiire (need seal küll ei sillerdanud päikese käes ega armunud 17-aastastesse tüdrukutusse). Kes viitsib selle ise kätte võtta, siis soovituseks oskan öelda vaid nii palju, et tasub ka päris viimasel leheküljel avatud hoiakut säilitada - nii on lihtsalt endal palju põnevam.


Nii palju siis tõlgitud ilukirjandusest. Edasi liigun ingliskeelsete teoste juurde, sest lõpuks ometi saabus minu Ameerikast tellitud raamatupakk.


3 Comments

  1. Tere! Minus võib kõnelda kirjanditest hoiduv inimene, kui ütlen, et lugemiselamus ei jää poolikuks, kui teosest ei saa kirjandit kirjutada. Esiteks nõuab kirjand teatud struktuuri meelespidamist ja mingil määral eesmärgipärasust, mille mõlema võib unustada, kui tahta teosest mõelda, tegelastega suhestuda või kerkinud mõtteid edasi arendada. Sellega kaasneb siiski kirja panemise idee, mis muudaks kõik selle lihtsamaks, kuid sellest ei pruugi sündida kirjandit (vabandust, ilmselt olete Te kirjandi kirjutamist maininud mitte niivõrd eesmärgina, kuivõrd näitena teost analüüsida). Teiseks, elamus seisab paljude jaoks kaugel lahus kirjandi kirjutamisest või analüüsimisest üldisemalt. Minu jaoks peitub elamus neis üürikestes hetkedes ja lausetes, mis mind mõtlema ja, veel enam, tundma panevad. Ka mina naudin, kui saan mõne raamatust johtuva mõtte lõpetatult kirja panna, kuid suurem osa elamusest möödub analüüsimata.
    Ütlete, et raamatuid tohikski vaid grupiga lugeda. Siinkohal ei julge konkreetselt vastu vaielda, sest teiste süvenenud peade mõtteid on tõesti nauditav kuulata. Siiski ütlen (ja ilmselt räägib minus veidi kriipida saanud üksi lugeja ego), et ega raamatutest ei peagi mõtlema. Küllap on niimoodi raske, eriti kui on juba harjutud teostest midagi otsima, kuid nii saab ja nii on isegi päris mõnus. Kohe päris nii, et ei jäägi ühtegi jälge sellest, et olla seda raamatut kunagi loetud. Ja kogu elamus jääbki sinna aega, kus read silme ees voorasid ja teos jääb mõjutama kauaks, aga ilma analüüsita.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pole vaja muretseda, olen isegi tugev kirjandite kriitik, lausa nii tugev, et kui väga tahta, võib minu kirjandimärkust lugeda sarkastilise kommentaarina, teisalt on seal taga ehk siiski igatsus minu kirjandustundide järele gümnaasiumis, kus oli võimalus kõik detailid raamatus nii lahti harutatud, et lood said täiesti uue tähenduse ning seega mõtlesin tõepoolest seda kui näidet analüüsist. Olen ka nõus, et kõike ei pea ja paljut ei tohikski liialt analüüsida, siiski on tihti isiklikeks lemmikteosteks kujunenud just raamatud, mida saab veel päevi hiljem oma peas läbi mängida, et viimased pusletükid enda jaoks paika saada ning veel põnevam on siis, kui vahepeal ei leiagi tekkinud küsimustele vastuseid. Viimane mõte, et raamatut ei peagi mäletama on üsnagi intrigeeriv, sest vähemalt täna on mul tunne, et kui niikuinii jõuan lugeda vaid nii palju erinevaid teoseid oma elu ajal, siis pigem tahaks lugeda midagi, millest jääks maha ka mingi mõte, märk, idee või lihtsalt hea tunne kauemaks kui vaid loetud perioodiks. Mõtlen ka, et kui raamat jääb mõjutama kauaks, kas siis ikka on võimalik, et mitte mingisugust analüüsi ei toiminud, kasvõi alateadlikult...

      Kustuta
    2. Igatsust kirjandustundide järele mõistan väga hästi.
      Viimaste ridadega ei mõelnud ma, et raamatut ei peaks mäletama. Täitsa nõus, et midagi võiks lugemise jooksul ikkagi lugeja külge kleepuda. Mõtlesin lihtsalt, et see, mismoodi teos hinge jääb, võib olla miskit muud kui mõni mõte või tsitaat või muu mõttevili. Võiks isegi öelda, et tunne. Igatahes miski selline, mida ei saa sõnadesse panna, ja siinkohal ei suuda ma praegustki mõtet päris õigesti sõnastada.
      Selle alateadvuse kohta ei oska ma midagi arvata...

      Kustuta