Otse põhisisu juurde

7 võrratut ilukirjandusteost



Kui ütlesin, et kavatsen uuel aastal lugema hakata, siis ma ei teinud nalja. Minu jaanuari- ning vebruarikuu lugemislisti jõudsid teosed nagu Jostein Gaarderi „Sofie maailm”, Haruki Murakami „Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”, Harper Lee „Tappa laulurästast”, Samanta Schweblini „Nähtamatu niit”, Aleksei Tolstoi „Vereimeja”, Milan Kundera „Olemise talumatu kergus” ja Paulo Coelho „Hipi”. Eks mul oli ka aga lugeda ning kiirust lisas asjaolu, et ma ei pidanud mitte üheski raamatus pettuma, vaid kõik läks nagu lepase reega. Sattusin tõelise portsu väärtkirjanduse otsa.


Olen mõelnud, et kui läbi loetud raamatust ei saa kirjandit kirjutada, võib sama hästi ka üldse mitte teost lugeda. Ilma süvaanalüüsita jääb ju lugemiselamus poolikuks, kõige olulisemad mõtted jäävad avamata ning mitmetähenduslikud karakterid tähelepanuta. Veider, kuidas raamatu lugemist peetakse individuaalseks tegevuseks, kuigi tegelikult tohiks seda harrastada vaid grupiga, vastasel juhul pole sellel ju mõtet. Heal juhul leiad enda jaoks mõtte või paar, millele suuremat tähelepanu omistada, kuid see on ka kõik.


Alustame loeteluga.


Samanta Schweblini „Nähtamatu niit”

Vot see on, mida lugeda! Kiire ja mõnus Loomingu Raamatukogu novell. Appi, kuidas ma olen igatsenud raamatuid, mis ühe istumiskorraga läbi lugeda. No kohe mitte ei suutnud seda käest panna enne, kui olin viimase leheküljeni jõudnud. Minu õnneks ei olnud see sõltuvusttekitav novell pikem kui 70 lk. Tegemist on Argentiina silmapaistva naiskirjanikuga, kes on enda poolele meelitanud juba tuhandeid fänne ning sai just ühe veel lisaks juurde. Ulmesugemetega jutustuse lõpus ei tohi kindlasti unustada lugemast tõlkija märkusi, sest just sealt sain veel juurde põnevaid infokilde, mida oma tõlgendustesse sobitada. No mulle tõepoolest meeldis, aga ma ei julge seda liiga palju ka kiita, sest pärast kütan ootused liiga kõrgeks ja seda ma ka teha ei taha.


Jostein Gaarderi „Sofie maailm”

Õigupoolest hakkasin raamatut lugema juba esimese karantiini ajal (nüüd käib meil ajaarvestus nähtavasti karantiinikordade näol), kuid siis tuli nii palju teisi asju vahele, et jõudsin alles nüüd sellega ühele poole. Mida edasi raamat läks, seda põnevamaks see muutus, sest alles lõpus hakkasid kõik pusletükid tervikut moodustama nagu Gaarderi raamatutes ikka kombeks. Tegemist on tõepoolest hea filosoofiaõpikuga, mis annab suhu esimese magusa eksistentsialistliku maigu. Mis asi see elu siis õieti ikkagi on? Raamat on täpselt nii hea, kui palju lugeja ise viitsib kaasa mõelda.


Milan Kundera „Olemise talumatu kergus”

Raamat, mis oli osadel koolis kohustusliku kirjanduse nimekirjas, kuid mina seda toona lugeda ei saanud. Nüüd lugedes olen veendunud, et teos saab meeldida üksnes siis, kui seda oma elus väga õigel ajal lugeda. Sa kas lihtsalt oled parasjagu romantik või ei ole. Esimesel juhul hingad sa Kundera sõnu meelsamini kui õhku, teisel juhul pead seda kõrgemat sorti jaburuseks. Niisiis oled sa hetkel eksistentsialismi lainel romanik või mitte?


Haruki Murakami „Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”

Eksistentsialismist rääkides, on aeg mängu tuua minu üks lemmikautoreid. Murakami järjekordne geniaalne süžee paneb taaskord küsima:„Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud?” Pealtnäha lihtsakoeline lugu kätkeb endas (nagu ka kõik ülejäänud Murakami raamatud) tõelist eneseotsingute sasipundart. Mingit veidrat moodi meenutas teos Heinsaare romaani"Artur Sandmani lugu ehk Teekond iseenda teise otsa". Heinsaar on loomulikult utoopilisem. Üllataval kombel oli jaapani kirjaniku teos tema ülejäänud kirjandusega võrreldes üsna realistlik, kuid võibolla just tänu sellele jõudis mõte selegemini kohale kui iial varem. Mõnus lugemine, mulle meeldis, aga teisiti ju polegi võimalik. 


Harper Lee „Tappa laulurästast”

Olgu öeldud, et asusin raamatut lugema ühe ettekujutusega ning lõpetasin selle ristivastupidiste mõtetega. Oli mulle ju varem mainitud, et seda võib kohati isegi minu puhul erialakirjanduseks nimetada. Mõtlesin, et okei, andke mulle sajandi õigusdraama, selle asemel sain aga hoopis ühe plikatirtsu mälestused lapsepõlvest. Aga teate mis? Nautisin iga viimast kui sõna. Ehe lapselikkus, mis ridadelt vastu kiirgas tõi meelde endagi lapsepõlve, puude otsas ronimised, õuna raksus käimised ja kõik muu taolise. Mis sest, et Lee teos kogus omal ajal kuulsust eelkõige oma madala hinna tõttu, mille tingis kirjastuse avaldatud pehme köide, mina võiksin seda veel ja veel lugeda. Pean hoiatama, et raamatu vältel hakkab nii mõnigi kord väike õiglushimuline elajas lugeja sees korralikult trampima ja märatsema, ning siis polegi midagi muud teha, kui tõdeda, et ajalugu pole võimalik muuta. Head lugemist!


Paulo Coelho „Hipi”

Sarnaselt Harper Lee stiilile, on ka Coelho tuntud oma lihtsakoelise lausekonstruktsiooni poolest. Lihtne, kirev, tabav ning ei mingeid üleliigselt pikki põim- ja rindlause segusid. Coelho „Alkeemikuga” on seal sama palju sarnast kui minul hetkel õpimotivatsiooni - ümmargune null. Ma ei kujuta aga ette, kuidas see kiire lugemine ei võiks ühele kahekümnendate alguses olevale reisihimulisele inimesele mitte meeldida. Praeguse pandeemia ajal on niikuinii võimalik reisida vaid läbi raamaturidade.


Aleksei Tolstoi „Vereimejas”

Kes tahab midagi lihtsat ja kiiret, võib pilgu peale visata Loomingu Raamatukogule. Seal avaldatud teosed loeb läbi ühe päevaga, suurematel nautlejatel võib kuluda ka kaks. Tolstoi lugesin läbi rohkem isa soovitusel, kahtlemata on tegu silmaringi avardava looga. Tuleb loomulikult rõhutada, et autor ei ole mitte see kõige kuulsam Tolstoi, vaid pisut hiljem elanud kuulsa kirjaniku vanem sugulane. Samuti peaks vist tegu olema vene kirjanduse esimene teosega, kus mainiti sõna “Vereimejas” ja tutvustati seega lugejatele vampiire (need seal küll ei sillerdanud päikese käes ega armunud 17-aastastesse tüdrukutusse). Kes viitsib selle ise kätte võtta, siis soovituseks oskan öelda vaid nii palju, et tasub ka päris viimasel leheküljel avatud hoiakut säilitada - nii on lihtsalt endal palju põnevam.


Nii palju siis tõlgitud ilukirjandusest. Edasi liigun ingliskeelsete teoste juurde, sest lõpuks ometi saabus minu Ameerikast tellitud raamatupakk.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

TEST: Milline on kõige parem glögi?

Birgit kurtis mulle, et poes on nii suur valik erinevaid glögisid, et tema ei oska endale ühte õiget välja valida. Salakavalalt uuris ta, kas ma ei tahaks proovida kuhjaga erinevaid jõulujooke, et ka teistele soovitada, milline see kõige õigem glögi siis ikkagi on. Aga otse loomulikult olin ma nõus. Siin on minu mõtted. Põltsamaa Klassikaline Alkoholivaba Glögi Alustame klassikast. Põltsamaa glögi oli minu jaoks pikalt ainus eksisteeriv glögi. Selle peale võib alati kindel olla, glögised jõulud on garanteeritud. Samas, võib-olla oleks aeg proovida midagi uut ja huvitavat? Niisiis kuna selle järgi hakkan kõiki ülejäänud jooke hindama, ei saa sellele liiga kõrget hinnet anda.  Hinne: 3 Põltsamaa Kuldne Alkoholivaba Glögi Pean tunnistama, et tegemist on ühe mõnusa jõulujoogiga. Mõtlesin küll, et ega see ikka üks õige asi olla saa, aga võta näpust - päris maitsev oli teine. Vürtse oli täpselt parasjagu, kuid ma ei tea, kas oskaksin seda kinnisil

Ausalt ühikaelust + adulting 101

Üksinda elamine on päris huvitav. Kui ma parasjagu loengus pole, õpin kodus. Kui ma ei õpi, olen sõpradega väljas. Kui ma ka väljas pole, teen kodus süüa, pesen nõusid, koristan, pesen pesu, triigin, viin prügi välja või tegelen kes teab mis majapidamistööga.  Peas tiksub 24/7 pidev mure, mida süüa teha ja kas sellest ikka jagub kaheks päevaks, sest no homme ma küll ei viitsi uut toitu välja mõtlema hakata. How the tables have turned - enam ei saagi olla väike ärahellitatud jõmpsikas, kes vingub, et ei taha mitu päeva järjest seda sama suppi süüa. Sorry , vanemad, et ma ikka üldse midagi maailma asjadest ei jaganud.  Poeskäigud on omaette teema. Võin ju sinna minna kindla sooviga osta ainult pakk külmutatud juurvilju, aga siis tuleb meelde, et köögipaber hakkab otsa saama ning prügikotte ka vist nagu enam pole, ja kas mitte pesupulbrit polnud veel hästi natuke järgi. Maitseaineriiuli juures laskun tõsisesse debatti, kas kaneel ikka on hädavajalik, sest puhast musta pipa

Tartu ööelu on ... huvitav

  Olen juba paarile inimesele kinnitanud, et aga loomulikult kavatsen ka Tartu ööelust kirjutada - kui detailselt või umbmääraselt ma seda teen, on iseasi. Praegu on hea kirjutada n-ö oodi ööelule, sest nädalalõpus pandi ka siinsetes baarides piirangud peale ning peale südaööd enam alkoholi ei müüda. Võib-olla ongi nii kõige parem, sest pean ausalt tunnistama, et väike paus kuluks ehk tõepoolest ära. On see siis kurb või mitte, aga peamine sotsialiseerumine käib eelkõige ikka õhtuti väljas olles. Päris täpselt ei teagi kust alustada.. alustame algusest. Piro park Värske tartlasena õppisin esimesena selgeks tudengite meka Piro. Vikipeedias on kuulsast pargist isegi täitsa artikkel olemas, kus seisab selgelt, et “Pirogovi park on traditsiooniline Tartu tudengite õllejoomiskoht.” Alkoholi tohib seal tarbida kella kümnest hommikul kuni kella üheteistkümneni õhtul, seda, kui palju nendest kellaaegadest aga kinni peetakse, teab igaüks ise. Kui ilmad vähegi lubavad