Ood Tartu ööelule

 



Sain juba natuke aega tagasi postkasti toreda kirja, kus üks äge tudeng kogus magistritöö jaoks erinevaid lugusid ja kirjeldusi Tartu ööelust. Muuhulgas oli talle silma jäänud ka minu blogi ning nii uuris ta ka minu kogemuste kohta. Kirjutasingi talle pisut sellest, mis mul veel sügisest meeles püsib. Kogu see pandeemia jama on kõigele niikuinii kriipsu peale tõmmanud, praegu ei jää üle muud kui sõrmed ristis loota, et ehk ikka kõik lemmikbaarid ei sure välja, ehk nad ikka suudavad ennast veel natuke aega veepeal hoida.


See, et tudengid linna igatsevad, ei tule kellelegi üllatusena. Kuni aga see võimalik pole, tuleb meenutada helgemaid aegu – teate küll, kui taevas oli sinisem ja muru rohelisem.


Tartu ööelu jõudsin tundma õppida täpselt neli kuud. Augustis kolisin igipõlise pealinlasena Tartusse tudengipõlve veetma. Neli kuud veetsime esmakursuslastena lõbusalt aega ja siis kehtestati riigis piirangud. Võib öelda, et minu kogemus on senimaani olnud üürike, kuid intensiivne.


Päris algul käisime väljas kaks-kolm korda nädalas vähemalt (ütlesin ju, et intensiivne). Kogenud tartlased õpetasid, et kolmapäevad on peopäevad, sest reedeti sõidavad väljaspool linna elavad õpilased nädalavahetuseks koju. Kes aga ülikoolilinna paigale jäi, käis väljas ka reedeti ja/või laupäeviti.


Marsruut varieerus õhtuti. Esimesena võisime läbi hüpata Trepist ja siis minna edasi Mökusse. Kui rahvast kogunes rohkem, tuli vahepeal mujale liikuma minna, et värsket õhku hingata, näitaks sai vaadata ega Kivis mõnda ägedat DJ-d pole. Tantsutuju korral jõudsime alati Naiivi, mõnel harvemal juhul ka kõige viimase paigana Shootersisse, aga seda on pea et piinlik mainidagi. Tartu suurim võlu - kõik baarid ja klubid on üksteisele nii meeletult lähedal.


Kui võrrelda Tartu ja Tallinna ööelu, siis oleks ehk kõige tabavam võrdlus: Tartu on nagu üks suur Tallinna Loomelinnak. Tudengilinn on täidetud baaridega, kus õhtuhakul hea muusika saatel tiksuda, kuid umbkaudu üheteistkümnest õhtul muutub see rahvasterände keskpunktiks. Järgmise paari tunni vältel võib kesklinna tuntumates baarides saalimas näha igasugust kontigenti - noori, vanu, mehi, naisi, nii neid, kes istuvad klassi eesotsas, kui neid, kes varjuvad tavaliselt viimases pingireas.


Kesklinna baariseinte vahel valitses alati peadpööritav, võiks öelda, et gatsbylik meeleolu: kirevad inimesed, südant kiiremini tuksuma panev muusika, värvilised joogid, shakeris kolisev jää.


Baari ees tänaval oli hoopis teine õhkkond: suitsupilved ja karge ööõhk, kauged bassinoodid, eemalduvad kilked ja naerupahvakud, võõraste sõbralikud seljalepatsutused.


Mulle meeldis see kõik. Peamiselt seetõttu, et ma polnud kunagi midagi taolist kohanud. Polnud kohanud ööelu, mis ei koosneks populaarsetest ööklubidest, mida ummistavad võlts ID-kaardiga sisse saanud 15-aastased. Baarikutuur oli see, mis mind Tartu puhul enim lummas, võimalus inimestega päriselt rääkida, ei mingit üle umbse ruumi ja valju muusika üksteisele karjumist. Noh, kui väga tahta, siis loomulikult leiab Tartuski taolisi kohti ka, kuid nagu juba varem mainitud, siis need on tavaliselt kõige viimased peatuskohad.


Mainisin kunagi, et armastan seda, kui väike Tartu on. Enamik baaridest on käe-jala juures ning kõik sõbrad ja tuttavad näeb ühe õhtu jooksul ära. Sellel kokkusurutusel on loomulikult ka oma pahupooled. Kõik tunnevad kõiki! Seda ei tohi unustada. Ennast ei tohi käest lasta ega midagi mõtlematut öelda, sest võib olla täiesti kindel, et jutud levivad siin hästi. Samuti peab enne seda, kui lased kellelgi endale joogi välja teha, sügavalt mõtlema, kas sa oled valmis nendega ka pärastpoole tänaval kokku jooksma või igal järgneval peol kohtama.


Tudengilinna soov ollagi vaid seda, tudengite linn, on see, mis siia ka kõiki teisi kohale meelitab. Soov muutuda pealinna sarnaseks mitte ei rikasta, vaid kärbib siinset ööelu. Kõige rohkem inimesi ei leidu mitte uutes uhketes ööklubides, vaid just nimelt nendes samades kleepuvate puitlaudadega baarides. Pole midagi kodusemat kui juba tuttava näoga turvamees või oma go-to jook, mille hinna-kvaliteedi suhe on tabatud perfektse täpsusega.


Iga Tartu kohaga meenub oma lugu. Olgu see pikem mälestus või niisama meeldejäänud õpetussõnad.


Veel enne, kui Tartusse jõudsin, taoti mulle pähe õpetussõnad, et ära Mökust süüa telli, aga kui tellid, siis ainult pelmeene. Legendaarne on ka Genialistide Klubi väike auk õueala nurgas, kust sai öösel sisse poetud, kui turvamees enam eesuksest sisse ei lasknud.


Minu esimene kogemus Naiivis oli vastupidine kõigile ootustele. Läksin sinna uue kursaõega, kellega olin varem vaid korra suhelnud, kuid peale seda õhtut oli meid raske lahutada. Tahtsime legendaarsele Halva Muusika Peole tantsima minna, kui järsku avastasime, et meie ümber oli keset saali ühel hetkel kuttidest ring moodustunud. Olime otseses mõttes ümber piiratud. Lõbusas meeleolus tüübid tahtsid terve õhtu anekdoote rääkida ja tantsida. Tegelikult oli täitsa tore.


Teisel õhtul oli Naiivis nii palju rahvast, et ei mahtunud absoluutselt liikuma. Tantsides oli tunne nagu oleksin riivi vahele sattunud, vastu mind hõõrusid tugevalt igast suunast väänevald kehad. Kindla peale sain õhtust kaasa tohutu elamuse, sõbranna jäi seal aga ühest oma lemmikjopest ilma ja pidi Naiivi tekiga linnast koju kõmpima.


Siin me nüüd oleme! Aasta möödas ja samas punktis tagasi. On keegi minu tudengipõlve näinud? Kui näete, siis ütelge, et ta juba tagasi tuleks, väike igatsus on peal.





0 Comments