Tasuta reisimine ehk noortevahetused, kus kaetakse kõik kulud!

 


Sellest, kuidas me öises Hamburgis ööbimiskohta ei leidnud ning mis tunne on itaallastega koos köögis lasanjet teha.


Tänapäeva võimalustest uppuvas ühiskonnas on nii lihtne ühest või teisest projektist üleolevalt mööda vaadata, mõeldes, et ah, mis ma ikka hakkan. On nii palju mugavam istuda ühe koha peal paigal teadmisega, et küll kunagi tulevikus jõuab - jõuab reisida, kogeda, avastada. Jälle üks tasuta reis siin või seal, so what? Küll ma üks hetk lähen ja teen! Ma ei tea, minul hakkas küll hirm, kui tabasin ennast taolistelt mõtetelt. Kui juba lihtne projekti kandideerimine paistab liiga vaevarohke ja aeganõudva tööna, siis millest me üldse räägime? Pigem on olukord halb. Vabandusi olen terve elu osanud suurepäraselt välja mõelda, miks nüüdki nii detailideni lihtvitud oskusest loobuda?


Tegelikult pole paljud üldse teadlikud võimalusest Euroopas tasuta ringi rännata ja uute inimestega kohtuda. Ega ma ise ka täpselt ei tea, kuidas see toimib, aga Erasmus+ toetusprogramm rahastab igal juhul erinevaid ägedaid noortevahetusi vanusele vahemikus 13-30 eluaastat. Eestis on mitu organisatsiooni, kes neid pakkumisi vahendavad - üks neist on näiteks see siin. Ega seal muud polegi, kui et kandideerid projekti, saad rohelise tule, lendad vähemalt nädalaks välismaale, et seal teiste noortega kohtuda ja koos arutada mõne päästame-koos-maailma teema üle, aga ühtlasi õppida ka tundma üksteist ja üksteise kultuure.


Tavaliselt korraldataksegi noortevahetusi pigem x-kohtades - ööbisime meiegi üsna maal

Ise jõudsin just tagasi Saksamaa projektist “Fight Racism by Cooking Together”. Asusime Hamburgi lähedal Hüllis, nii palju kui aga hiljem igal pool mujal sakslastega jutule saime, siis isegi nemad ei teadnud sellisest kohast nagu Hüll. Tavaliselt vist korraldataksegi noortevahetusi pigem x-kohtades, et projektis osalejad ei unustaks ära, et nende eesmärk ei ole nii väga linnatuuridel osaleda, vaid teiste kokkutulnutega aega veeta. Algul oli päris kahju, sest tundus nagu meil polekski võimalust omapäi ringi vaadata, aga kurbusehetk hajus niipea, kui nägin punti, kes Euroopast kohale oli sõitnud - itaallased, prantslased, sakslased ja meie, eestlased.


Kuna laiemaks eesmärgiks on projektides üksteise kultuuride tundmaõppimine, siis kõlas terve nädal peamiselt kõigi suust lasue: „But how do you say the word „...” in Italian/French/Estonian?” Meilegi üllatuseks oldi Eestist ja eesti keelest väga huvitatud. Ei saa öelda, et Eesti grupp just head müügitööd teinud oleks, sest ikka on ju nii palju, mille üle nuriseda – näiteks õppisin oma kodumaast esitlust tehes, et oleme Euroopa tipus kõige suurema soolise palgalõhega. Teistest riikidest oli loomulikult nii palju põnevam kuulda, mis sest, et kõikidest itaaliakeelsetest fraasidest, mis mulle õpetati, on mul tänaseks meeles vaid üks. Ma ei ole vist kunagi endasse nii palju infot korraga sisse ahminud kui selle nädala jooksul päikeselises Hüllis. Hommikusöögilauas alustasime Prantsuse kinnijäänud poliitmaastikust ning ööseks jõudsime omadega Põhja- ja Lõuna-Itaalia tugevate lahkarvamusteni. Päeva keskel olid meil diskrimineerimist puudutavad töötoad, kus pidin piinlikustundest hoolimata proovima seletada seda segadust, mis valitseb Eestis. See polnud aga isegi võrreldav lugudega, mida kuulsin seal teistelt, kogemustega, mis kuulusid mõne igapäevaellu.



Kõigil meist oli midagi rääkida.


Enamik jututeemadest keerles loomulikult toidukultuuri ümber, sest olime ju muuhulgas sinna kokkama kogunenud. Mina, kes ma olin viimased kuud stressist juukseid katkunud ning just oma viimaste eksamitega ühele poole saanud, olin juba unustanud, et pelmeenide praadimist ei saa just kokakunstiks titulleerida. Need toidud, mida seal päevast päeva väiksemate gruppidega küpsetasime, olid lihtsalt midagi teisest universumist. Mina nautisin kõige rohkem itaallastega lasanje tegemist. 

Tõsi, püüdsin jääda võimalikult tahaplaanile, kuni kogenumad valju häälega arutasid, kas valge ja punane kaste ikka tuleks omavahel kokku segada või mitte (Põhjas ei segata, Lõunas segatakse). Vahepeal kerkisid vaidlused lausa nii suureks, et tuli telefon välja otsida ja mõnele vanemale sugulasele helistada, et uurida, mis järjekorras siis ikkagi tuli üht või teist koostisosa potti kallata. Sellest ma ei räägigi, kuidas varasem poeskäik, et toiduaineid osta, kujunes oma tunni pikkuseks, sest ei suudetud leida perfektset tomatikastet. Itaallased võtavad toidutegemist tõepoolest täie tõsidusega, seal kohal nad nalja ei mõista. (Ärge mingil juhul proovige nende ees olla humoorikad pitsa peal käiva ananassi naljaga, sest see võib lõppeda õnnetult.) Niisiis hoidsin mina kuskile nurka, et rahus porgandeid ja sellerit hakkida ainus ülesanne, mis mulle usaldati, see, ja magustoidu tegemine). Kokkamine käis loomulikult veiniklaasi ning valju muusikaga ning hakkimise vahepeal jõuti mind veel tantsima võtta ja mööda kööki ringi keerutada. Lasanjet, mille kiitmist ei suutnud pärast teised lõpetada ning mis tõepoolest oli ka minu elu parim toidukogemus, hindasid tegijad ise vaid 7p/10st - need itaallased, naljakas rahvus ikka. Tänu taevale, et ma selle retsepti endale kirja sain.


Kui asusin kirjut koera ja küpsisetorti marmelaadiga kaunistama, leidsid teised, et eestlastel on väga huvitav komme oma kookide sisse komme panna. Kalveikomme pidasid nad aga ennekõike šokolaadiks kui kommideks. Kamavaht neile vist isegi täitsa maitses (või oli asi selles, et õhtut oli juba alustatud Vana-Tallinnaga) ning isegi sprotivõileiba sõid. Nojah, mis seal ikka, körti ja muud eestlaslikku me neile tegema ei hakanud ning kokkuvõttes itaalia kohvi ja maroko tee maitsenüanssidega me ikkagi konkureerida ei suutnud.


Enamik ajast veetsime oma armsas ööbimiskohas hobuste ja lehmade keskel, kuid kaheks päevaks saime ka võimaluse Hamburgi avastada. Neist esimesel käisime kõik koos kanuuga sõitmas, seejuures läks üks kanuu otse minu silme all ümber ning oli tõeliselt raske teiste õnnetuse üle mitte naerma puhkeda. Hiljem tegime nii kümneliikmelise grupiga spontaanse otsuse ööseks Hamburgi jääda, mis sest, et kandsin ainult õhukest toppi ja lühikesi pükse, kotis oli aga kaasas vaid telefon ning rahakott. Otse loomulikult jõudis selle ühe õhtu jooksul nii mõndagi juhtuda, alustades sellest, et meie Airbnb host hüppas alt ära ja ei lasknud meid broneeritud ööbimiskohta. Peale kahetunnist telefoniotsas istumist saime lõpliku kinnituse, et meile ei leita ühtegi asenduskohta ning parim, mis Airbnb teha saab, on meile raha tagastada ning saata meid tasuta õhtusöögile. Õhtusöögi võtsime kohe välja, sest õhk hakkas juba jahedaks tõmbuma ning vajasime soojemat kohta, kus välja nuputada, mis edasi saab, sest viimane rong Hülli oli juba ammu läinud ning nüüd tuli kuidagi Hamburgis hakkama saada.


Ma ei tee nalja, kui ütlen "lehmade keskel".


Uue koha leidmisega oli natuke jama, sest esiteks ei teinud kohad check-ini südaöösel ning isegi kui tegid, siis oli vaja covid testid ette näidata. Mina olin nii valmis juba öö läbi linna peal ringi käima ja kohta uudistama, aga enamik meie grupist olid pisut väsinumad ja mitte nii valmis taoliseks ekstreemsuseks. Lõpuks leidsime mingi ime läbi kohaliku ühika/hosteli, mis oma ruume välja üüris. Kuna meil ühtegi paremat võimalust polnud, otsustasime metrooga kohale sõita ja lihtsalt parimat loota. Pool võitu oli juba käes, kui nägime, et majas tuled põlevad ja inimesed liiguvad, kuid nüüd oli küsimus nendes neetud covid testides, mida igal pool nõuti. Ei teagi, kuidas me lõpuks end tubadesse saime sebitud, aga üks hetk tuli kohale mänedžer, kelle peal panime mängu oma parima veenmisoskuse ning tõsiasja, et veedame öö kas tänaval või nende juures. Ilusad hinged andsidki meile lõpuks kätte toavõtmed ning kümme väsinut, aga lõpuks ometi rõõmsat turisti said kergendatult ohates oma tubadesse liikuda. (Kus! läksime! kohe! magama! mingit pidu!! kindlasti! polnud!)


Huvitav mõte viia nädalaks kokku noored eri nurkadest, lasta neil hommikust õhtuni ninapidi kõike koos teha ja siis saata uuesti laiali nii, et tõenäoliselt ei kohtu nad enam üksteisega kunagi. Anda vabadus omavahel rääkida maast ja ilmast - alustades kodukoha kliimaga ja lõpetades enda suurimate hirmudega. Seejuures on võimalik küsida üksteise käest absoluutselt kõike, sest niikuinii ei kohtu enam tulevikus, kui just ei vormu suuremat sorti sõprust, mis on ka muidugi võimalik.



Lähed sa siis projekti avardama oma maailmapilti, looma uusi tutvusi, otsima kulinaarseid elamusi, koguma lasanje retsepte või hästihoitud saladusi, tühjade kätega ei lahku sa sealt igal juhul! Ei oskagi öelda, kas asi on pandeemiaga seotud piirangute leevendamises või selles, et esimene ülikooliaasta on seljataga, kuid rinnus publitseb enneolematult suur tahe elada ja avastada. Vastutustundlikult reisides on kõik võimalik ning minul on igal juhul järgmiseks noortevahetuseks Serbiasse piletid juba ostetud.



0 Comments