Kuidas ma Serbias kohalikul majapeol lõpetasin

 




Serbia, väljaspool Euroopa Liitu asuv balkanimaa, mille nimest ainuüksi õhkub juba jooni madalast elatustasemest. Bussiga Belgradi lennujaamast kesklinna sõites tõmbas reisikaaslane paralleele Indoneesia linnapildiga - madalad räämas majad, hulkuvad koerad ning tänavatel vedelev praht. Midagi niivõrd erinevat sellest, mida olin harjunud lääneriikides reisides nägema.


Pealinna suurimasse bussijaama jõudes otsisime pikkadele reisidele kohaselt esimesena üles tualetruumid. Nende väravate kõrval istus klaasakna taga lühikest kasvu vanaemake, kes meilt sobivas summas dinaare ootas, et need ühe koltunud toonides žetooni vastu vahetada. Koukisime siis rahapaunast (lennujaamast rahavahetusega kaasa antud ümbertöödeldud filmilintidest tehtud kileümbrikust) 100 dinaari ja pääsesimegi WC-kabiinidesse, kust leidsime mõnevõrra üllatusega eest kükitualeti (squat toilet). Hiljem guugeldades jäi mingil veebilehel silma lause: “Kükitualeti kasutamine võib enamiku läänlaste jaoks olla uus kogemus.” Seda ta tõepoolest oli, aga näe, privilegeeritud turist jäi ellu ning sai rahulikult bussi peale edasi liikuda. 


Belgradi bussijaamast avanev vaade.


Selleks ajaks oli juba žetoonisüsteem selge. Bussipiletit ostes saad kaasa pileti ja kollaka mündi, mis läbi väravate bussipeatuse juurde laseb. Kohver ei tahtnud aga kuidagi keerdväravatest läbi mahtuda, nii et otsustasin hoopis seal kõrval asuva vahekäigu kasuks, kust samuti inimesed läbi saalisid - milleks siis seda žetooni vaja oli, kes seda teab? Ulatasime siis kohvrid bussijuhile, et need alla pagasiruumi ära panna, mille peale tema lehvitas meie ees jällegi rahapatakat - just nii, kui kott üles istme juurde ära ei mahtunud, tuli pagasiruumi panekuks maksta lisatasu ning seda sularahas ja otse bussijuhile. Astusime siis korraks kõrvale, et näha, kas tegemist on ainult turistidele mõeldud maksuga, aga tuli välja, et ka kohalikelt kasseeriti samamoodi 50 dinaari, mille eest siis pandi kotile peale kleeps ja asetati bussi. Hea küll, mis meil muud üle jäi, maksime ära ja jäime lootma, et näiteks pärast bussist väljumise eest samuti lisa ei pea maksma.


4.5h bussisõitu Ivanjicasse möödusid suuresti magades, sest neid kolme öötundi lennujaama pinkidel ei saanud just päris uneks nimetada. Pigem võis seda külmetuskuurortiks kutsuda, sest tugeva ventilatsioonisüsteemi tõttu suutsin endale korraliku külmetuse külge hankida, mille tagajärjel pidin edaspidi mustmiljon kiirtesti tegema, et muudkui tõestada, et mind on kummitamas vaid tavaline köha mitte seesamune maailma tabanud nuhtlus. Tegelikult ei oskagi öelda, oli siis asi viimases lennujaamas veedetud öös või üleüldises 30h kestnud reisimises, mis organismile korraliku põntsu pani. Alustasime ju oma teekonda Tallinna sadamast, kust sõitsime laevaga Helsingisse, et sealt rongiga lennujaama liikuda ning lennukiga Münchenisse sõita. Seal jäime loomulikult lennu hilinemise tõttu Belgradi lennust maha ning nii pidime hoopis Viini sõitma, et sealt veel viimasele Belgradi lennule jõuda. Reisiärevusest ja alkoholismist tingitud põhjustel kostitasime end Müncheni lennujaamas vahepeal pasta ja valge veiniga, millest osa nii lahkelt Lufthansa kinni maksis. Südaöösel Serbiasse saabudes otsisime peale passikontrolli üles avaraima tualettruumi, et päev läbi seljas olnud riided lõpuks ära vahetada ning pesta nägu ja hambad. Peale seda seadsimegi end sisse lennujaama ootesaalis, et teha parajaks kolme tundi esimese kesklinna sõitva bussi väljumiseni, kust pidime edasi jõudma 7.00 väljuvale Ivanjica autobussile.


Meie 17.00 lennujaamas veini rüüpamas.


Bussis ärkasin juba üles kuskil Serbia mägede vahel, kus hakkasime kõrvalistujatelt iga paari peatuse tagant pärima ega ometigi nüüd meie peatus polnud. Ivanjicas toimus meie noortevahetus kohalikus rehabilitatsioonikeskuseks, kuhu jõudes proovisime ennast nii kiiresti kui võimalik valmis seada (proovides mitte välja näha nagu inimesed, kes on just 30h reisinud), et teiste osalejatega, kes kõik juba päev varem oli jõudnud, tuttavaks saada. Rohkem ma esimestest päevadest midagi ei mäletagi - esimesena toimus tutvumisring, kus kõik oma nime ütlesid, ning millest suutsin edukalt meelde jätta täpselt null. Ülejäänud aeg on nagu merevaik - kuldse kumaga tihke ja hägune mass.


Noortevahetuse teemaks oli “Youth Activism” nii et hommikust pärastlõunani viisime läbi erinevaid töötube, kus arutasime osalejatega Türgist, Serbiast, Saksamaalt (pärit Moldovast ja Tuneesiast), Soomest (pärit Indiast) teemadel nagu demokraatia, valimised, inimõigused ja meie identiteet. Isegi nii laiade teemade puhul oli huvitav olla kaasatud intensiivsetesse diskussioonidesse ja õppida nii palju uut hetkeolukorra kohta maailmas. Ikka ja jälle tuli tõdeda, et Eestis üleskasvamine hoiab meid ilusas roosas mullis, kus näiteks lood riikidest, kus ei eksisteeri taolisi vabu valimisi nagu meil tunduvad otsekui muinasjutud. Taolised jutuajamised eakaaslastega maailma eri otstest on niivõrd kainestavad ja maa peale toovad, et veel praegugi tulevad külmavärinaid peale. Pisut tekkis selline uskumatult nõme süütunne, et olen see kes ma olen - eestlane blondide juuste ja heledate silmadega, omadused, mis annavad nii mõneski kohas soovimatuid privileege. 


Natuke turistifotosid ka.

Kõige intensiivsemalt saime oma nõmedast positsioonist aru õhtul Serbia baari minnes, kuhu kutsusid meid kaasa ühes teises projektis osalevad horvaatlased. Nemad olid juba sealse baariomanikuga eelneval õhtul sõbraks saanud ning ega meilgi liiga kaua aega läinud, et sealsetega jutu peale saada. Saksamaa noortevahetusest olime harjunud juba ennetama küsimust, mis asi see Eesti selline on, mistõttu olime sügavalt üllatunud, et nüüd teadsid kõik, kus asub Tallinn ning nii mõnigi oli seda lausa korduvalt külastanud. Niisiis olid kõik võõrad vägagi huvitatud Eesti elust ning mis algas eestlaste sarkastilise iseloomu kirjeldamisega lõpes haridussüsteemi süvaanalüüsiga. Aeg kohalikus baaris möödus kiiresti, esimese veinipudeli ostsime meie, edasi kanti sööke ja jooke lauda juba täitsa muidu. Väljas istudes liitusid meie lauaga aina uued ja uued inimesed, osa oli vist kellegi tuttavad, osa niisama inimesed tänavalt, kellele suur ja kirev seltskond väikese laua taga huvi pakkus. Kui lõpuks saabus aeg baar sulgeda, otsustati üheskoos edasi kellegi (hiljem selgus, et baariomaniku sõbra) korterisse liikuda. 


Kuna kohalikud serblased tundusid siiralt sõbralikud ning meiega olid kaasas ka selles kultuuris kogenumad sõbrad Horvaatiast, hindasin tundmatusse korterisse minemise riske minimaalseks ning nii me sinna sõbrannaga uljalt edasi liikusimegi. Meile lisaks kogunesid sinna veel nii filosoofid, kellest üks oli Ivanjica gümnaasiumiõpetaja, muusikud, täpsemalt kaks mega ägedat kitarristi, kes oma talenti sugugi ei varjanud ning õhtu lõpuks aina rohkem pühendustega serenaade ette kandsid, ning kunstnik, kellele minu kauni sõbranna lokid niivõrd rahu ei andnud, et teda rakijat (kohalik vägijook) täis klaasiga oma järgmise maali muusaks meelitas tulema (maal pidi aga vähemalt 20h aega võtma, mistõttu tuli võimalusest seekord siiski loobuda). Lisaks oli seal veel hulk tundmatuid inimesi, kellest ei saanudki midagi rohkem teada. Terve õhtu jooksul oli aga iga nurga alt tulev tähelepanu niivõrd ülevoolav, et üks 1.3 miljoni elanikuga riigist pärit võõramaalane hakkas paratamatult ootama taaskord üksinda jäämist. Ivanjica oli täpselt nii pisike linn, et polnud liiga imekspandav, kui üks peolviibijatest tähendas näiteks, et ta meid juba eelneval päeval linna peal näinud oli ega jõudnud ära oodata, et meiega lähemalt tutvust sobitada. 



Ivanjica oli tegelikult tohutult armas pisike linn.


Kella nelja paiku hommikul peolt lahkudes tõdesin ohkega, et minu sotsiaalse energia limiit on terve kuu mahu ületanud ning nii jätsime järgmisel päeval toimunud barbeque, kuhu meid entusiastlikult kutsuti, seekord vahele (ehk polnud see nii hullu, arvestades, et just sel ajal hakkasid pihta Euroopale tõsist peavalu tekitanud paduvihmad). Linnas oli küll tore uute inimestega suhelda, kuid edaspidi eelistasime õhtuti enda projektiinimestega tantsida ja möllu panna. 


Üheksa päeva saime nautida seda super seltskonda, kes sinna kokku oli tulnud ning imetleda kodumaast nii erinevat loodust (ja mägedes vaarikaraksus käimist) ning siis jõudiski kätte aeg tagasi põhja poole tulema hakata. Olen üsna kindel, et mu elus pole kunagi päevad sellise kiirusega lennanud, aga kurbuse asemel püsis siiski ootusärevus, sest plaanis oli veeta ka üks öö pealinnas.


Serbia pidavat olema üks suurimatest vaarika eksportijatest.


Kõik sujus ütlemata libedalt, 4h bussireis möödus kiiresti ning Belgradi jõudes võttis hostelisse jõudmine vaid paar ristmiku ületamist. Meie ööbimiskoht juhtus küll asuma jalakäijate peatänaval, kuid oli kuidagimoodi kõige odavam ööbimiskoht, mis internetis silma jäi. Hosteli valvelauas töötas stand-up koomikust hipster-kutt, kes meile oma tööpäeva lõpus Belgradi ööelu tutvustada lubas. Esimesena tegime aga ise kesklinnale tiiru peale ning ei suutnud ära imestada kui palju erines see üheksa päeva tagasi tekkinud esmamuljest. Räämas linnapilt oli järsku asendunud modernse lõunamaise maiguga, kus kihav ööelu ja maitsvad tänavatoidu lõhnad meeli ergutasid. 


Käisime pimedas läbi nii palju populaarseid vaatamisväärsusi kui võimalik, külastasime lõpuks ometi tõelisi suveniiripoode (et kojugi kaasa osta seda kuulsat rakjiat või nagu Google ütleb “puuviljapiiritust”), nautisime kohalikku pitsat ja maasikajäätist ning karjusime kaasa restoranides mängivate live muusikutega. Joobusime üleüldisest atmosfäärist ning jõudnud vaateplatvormile, kust sai linnatuledes öisele Belgradile alla vaadata, ahmisime endasse pool tundi seda hingevõtvat vaatepilti. Viimasena kohtusime varem tuttavaks saanud hipster-kuti ja tema sõpradega kohalikus baaris, mis oli põhimõtteliselt täpne Möku koopia. Baarileti juures saime peapesu teiselt kohalikult, kes kritiseeris meie õllevalikut ning meie päritolu kohta uurides teates, et temagi on kord Tallinnas käinud. 


Belgradi peatänav.


Liiga kaua me aga jutustada ei jaksanud, sest tegelikult oli terve nädala jooksul kogutud üpris minimaalses koguses unutunde ning nii suundusime peale südaööd tagasi hostelisse, et põhku pugeda, sest ega järgmisel hommikul polnudki muud kui väike hommikusöök lähimas kohvikus ning seejärel juba lennujaama. Tallinnasse saabusime Helsingist laevaga taaskord peale südaööd ning kodus sain täpselt 3.5h und, enne kui uuesti üles ärkasin, koti pakkisin, ja Viljandisse folkima kihutasin. Niisiis on praegu päris mõnus kogu see crazy kogemus uuesti lahti harutada ja kirja panna. 


Loomulikult on nii palju asju, millest võiks veel kirjutada, aga kellel ikka on tänapäeval aega sellist romaani lugeda… Seega selline meie retk oli ning ei muud kui järgmiste seiklusteni!


Öine pealinn.



0 Comments