Portugali päike ja vein



Enne veel, kui uuest õppeaastast kirjutama hakkan, teen pisikese ülevaate viimasest reisist Portugali, et oma suveseiklustele viimane punkt panna.


Tuleb tunnistada, et Eestisse tagasi jõudes võlgnesin vanavanematele põhjaliku seletuse, miks ma nendega kolm kuud ühendust polnud võtnud ning see oli umbes selline: kaks päeva peale viimast eksamit lendasin Saksamaale, sealt naastes ostsime piletid Serbiasse, peale mida sõitsin Rootsi ning enne kooli algust tuli ka veel Portugal ära näha (kolm reisi neljast olid Erasmus+ projektid). Eestis veedetud aeg möödus Tallinnas, Tartus, Pärnus, Võrus, Viljandis, Hiiumaal, Mulgimaal ja kes teab veel kus. Lühidalt öeldes proovisin kolme kuuga teha tasa seda ühte aastat, mil pidin kodus luku taga istuma.


Kuskil Portugali kiriku tipus

Tuleb välja, et minus on huvitav kombinatsioon spontaansust ja ülemõtlemist. Reisile on mul näiteks üsna lihtne pikemalt mõtlemata jah-sõna öelda, kuid see ei tähenda, et ma hiljem ei muretseks, mis kõik ikka täpsemalt saama hakkab. Kas lennud jõuavad õigel ajal kohale või kas ma pärast reisi ikka jõuan õigeks ajaks tööle, kas minu vaktsineerimispass kehtib ning kas mind lastakse sellega ka üle piiri? Nii Belgradi, Lissaboni kui (Lissabonist tagasi) Tallinnasse sõites õppisin muudkui uuesti ja uuesti, et 45 minutit on ühelt lennult teisele ümber istumiseks liiga väike aeg, sest esimese lennuki hilinemise korral, on kindel ka teiselt lennult maha jäämine. Õnneks nägin ka selle kõige juures, et asjadel on kombeks laheneda ning ükskõik mis ootamatusi ka ette ei tuleks, pole mõtet liigselt muretseda, küll kõik laabub.


Minu reisihoolikutest vanavanemad ütlesid, et see on nagu narkootikum - reisimine. Kui korraks jälle maitse suhu saad, siis on raske loobuda. Nii juhtuski, et ühe reisi järel tuli teine ja siis kolmas ja neljas. Peamiseks motivaatoriks oli välismaine kliima (sest Eesti ilm on ilmselgelt alla andnud oma juulikuiste kuumalainete ja krõbedalt külma augustiga), kuid suurt rolli mängis ka teise tausta ning temperamendiga inimestega kohtumine.


Mis tunne on elada linnas, kus on iga viimne kui nurgatagune nii maaliline?

Ekstravertse inimesena saan oma energia peamiselt suhtlusest teiste inimestega, kuid see tähendab, et inimesed on ka need, kes saavad mult energiat uuesti ka ära võtta. Ausalt öeldes läheb mul veel natuke aega, et taas eestlaste külma oleku ning endassehoidva kehakeelega kohaneda. Veider on äsja kohatud inimesi mitte kallistada või hoiduda oma pead kellegi õlale toetamast, sest see võib vale mulje jätta. Olin kunagi uhke selle üle, kui vähe füüsilist kontakti meie igapäevaelus on, tavatsesin mõelda, et see tähendab iseseisvust - nüüd on mul lihtsalt kurb, et proovime ennast maailma eest niisuguse hoolega kaitsta. Kaitsta end puudutuste eest, kiindumuse eest, haavatavuse eest. Üks horvaatlane ütles suvel, et tal on kahju näha, kuidas põhjamaa rahvad ei julge armastada nii nagu inimesed balkanimaades, me ei julgevat anda endast 100%.


Google otsinguriba: how many hugs do we need a day?


Portugalis ravis meelt päike ja vein. Kümne kraadi käest kolmekümne viie kätte sõitmine oli kui taeva kingitus. Keskmine veini hind oli seal 4€, meie ostsime aga pudeleid ka 2€ eest, kui kuulsime kohalike elanike õpetussõnu, et Portugali viinamarjadest halva veini tegemine nõuab lausa erilist annet. Ei möödunud ühtegi päeva, kus me poleks veini lürpinud (alkohoolikud nagu me oleme) ning seetõttu on ka mälestused mõnest õhtust pisut udusemad kui teised, aga kui juba, siis juba - palju ma ikka Portugali satun?


Kohaliku väikelinna Évora baarikultuur oli üleüldse väga huvitav nähtus. Nimelt olid kõige lahedamad kohad hoopis omamoodi eraklubid, mille liige sa olema pidid, et sisse saada. Niisiis ostsime meiegi endale 3€ eest Sociedade Harmonia Eborense liikmekaardi. Selle eest saime seest osta lõpmatul hulgal 1.60€ maksvaid mandlilikööre ning muid huvitavaid kohalikke jooke, kuulata live muusikat ning teostada kõige huvitavamat people watchingut.


Kogusin talviseid seratoniinivarusid Portugali katusepidudelt.

Parima elamuse saime aga hoopis restoranist, kus pakuti joogina sangriat jäätisega. Karahvinis ilutsev imejook maitses nagu külmutatud maasikamoos - olekski võinud sellega lõpmatuseni maiustama jääda. Jäätist ei söönud me aga ainult sangria sees, vaid nii pool naljaga seadsime eesmärgiks kõik linna jäätisekohvikud läbi käia (kuumust oli ikkagi 35 kraadi). Sellele lisaks võtsime ka südameasjaks hankida pastel de natasid, kuulsaid Portugali munakreemi küpsetisi. Neid pisikesi kreemikooke saime samuti päris mitmes kohas proovida ning lennujaamast veel kojugi osta.


Tõeliste turistidena põikasime Évoras sisse nii paljudesse hoovidesse, kirikutesse ja muuseumitesse kui võimalik. Nii nägime näiteks otsekui Harry Potterist välja võetud raamatukogu ning leidsime end ka kohaliku muuseumi hoovist sidrunipuid ja seinamaalinguid imetlemast. Kuulsime kohalikest ülikoolitraditsioonidest (alates saabaste tornist alla loopimisest ja nende purskkaevu viskamisest, lõpetades sellega, millise silla alt võivad tudengid oma keebiga läbi minna ja millise alt mitte). Põnevaim koht oli aga kahtlemata Chapel of Bones ehk 16ndal sajandil inimkontidest ehitatud kabel. Tuleb välja, et linna surnuaedades ei olnud peale musta katku enam piisavalt vabu kohti ning ühtlasi olid tollased mungad parasjagu mures ka ühiskonna kõlbeliste väärtuste pärast, mistõttu otsustasid nad surnute kondid kokku koguda ning nendest kabeli ehitada, et külarahvale nende surelikkust meelde tuletada. Kabeli ukse kohale on raiutud kiri “Nós ossos que aqui estamos, pelos vossos esperamos,” ehk “We bones, are here, waiting for yours.” Proovin mitte jätta endast teema juures liiga entusiastlikku muljet, kuid midagi köitvat selle kõige juures oli.


Chapel of Bones

Ajaveetmine käis Lääne-Euroopas lihtsalt. Päeval tegime peamiselt erinevaid workshope ning õhtuti tulime kokku, et pidutseda, süüa, juua ja lihtsalt rääkida. Korra sõitsime ka pisut eemale, et käia ujumas Euroopa suurimas tehisjärves. Nii see aeg kulges ning ühel hetkel jõudis kõige kiuste kätte aeg tagasi kodumaale naasta.


Pea nädal on juba möödas, kuid mina olen ikka veel roosas suvemullis ega taha sellest kohe kuidagi välja astuda. Vähemalt on mul nüüd motivatsiooni erialast inglise keelt õppida, sest olen rohkem veendunud kui iial varem, et minu tulevik ei saa olla ainult Eestis.




0 Comments