Kui palju kohustusi endale aasta alguses võtta?




Kool on vaevalt alanud ja juhtunud on juba kõike. Käisin peol, magasin kollokviumisse sisse, retsisin rebaseid, võtsin organisatsioonis kohustusi juurde, astusin korpi. Ups!


Kuulsin hiljuti kaht õigusharidusega naist vestlemas, üks neist oli noor advokaat ja teine juba pisut elukogenum ringkonnakohtunik. Kohtunik kirjeldas oma elu kui üht suurt ja rahulikku kulgemist - ülikooli ajal sai loodud pere, organisatsioonide jaoks ei jäänud aega, peale õpinguid olid ükshaaval esitlenud ennast tööpakkumised, kus kõik tundus sobivat ning midagi muud polekski osanud elult tahta. Liiga palju ta võimaluste üle ei juurelnud, vaid eelistas lihtsalt vaadata, millisesse sadamasse elumeri ta kannab. Ja täna on ta tulemusega rahul. 


Advokaat seevastu kirjeldas oma ülikooliteed kui lahtrite täitmist. Tudengiorganisatsioon - tšekk; harjutuskohus - tšekk; praktika - tšekk. Praktikatel käis entusiastlik tudeng lausa nii mitmes eri kohas kui võimalik, et näha, mis talle sobib ja mis mitte. Tegelikult ei olnudki asi niivõrd lahtrite täitmises, kuivõrd tahtis ta lihtsalt näha ja kogeda, mida elul pakkuda on, enne, kui langetab karjäärivaliku. Tagasi vaadates nentis advokaat, et näe, ministeeriumisse ei jõudnudki praktikale ja korbi kogemust ei saanud samuti kunagi. Aga ta ei kahetse, sest oli nii palju, mida ta siiski tegi. Ka tema on oma eluga rahul.


Baka lõpetanud sõbranna jutustas mulle kord, kuidas ta peale ülikooli lõppu oli järjekordsel peol jäänud rääkima kursavennaga, kellega ta kolme aasta jooksul pea sõnagi polnud vahetanud. Poiss vaatas õpitud aastatele tagasi, ja ütles, et kõik möödus nii kiiresti, et ei jõudnudki õieti midagi nende aastate jooksul korda saata. Nii paljude inimestega jäi suhtlemata ning olenemata mõnest hoogsamast peost, on peamised mälestused baka perioodist ikkagi õppimisest. Minu sõbrannal oli vastupidi, tema ei tundnud nagu aastad oleksid lihtsalt mööda veerenud. Tema nautis akadeemilise organisatsiooni võlusid, uusi tutvusi, uusi inimesi ja võimalusi.


Avastan taaskord, et inimesed on nii pagana erinevad.


Mõni rabeleb, sest ta teisiti ei oska. Mõni rabeleb, sest ta näeb, et teised rabelevad. Mõni ei rabele ja tunneb ennast halvast, sest teised rabelevad. Mõni ei rabele ja oskab seda ka rahus nautida.


Mina olen kindlasti üks neist, kellele meeldib äärmustes elada. Vajadusel oskan elu nii intensiivseks elada, et ei saa hingatagi ning siis jälle lülitada ennast paugupealt režiimile, kus ma ei tee mitte kui midagi. Võta heaks või pane pahaks, aga ma teisiti ei oska.


Kolmekümne aasta pärast istun tõenäoliselt mugaval diivanil ja söön õhtusöögiks makarone, võibolla vaatan telekast midagi. Tõenäoliselt olen selleks hetkeks lõpetanud rahmeldamise ja jõudnud selgusele, et elus on muudki nauditavat kui oma energia nelja ilmakaarde loopimine. Aga ma vaatan tagasi ja mäletan seda tunnet, mis on minu sees praegu. Et ma teen midagi, et ma olen millekski oluline, et ma olen endaga leidnud rahu, sest olenemata oma ebatäiuslikkusest, teen ma iga päev midagi, mis mis laseb mul areneda ja avastada. See on minu kirg elu vastu. Ma ei lase lihtsalt aastaid mööda!


Sel õppeaastal olen öelnud “Jah!” juuraorganistasioonile ja akadeemilisele organisatsioonile, võrkpallile ja laulmisele, loomaaiatööle Tallinnas ja võimalikele tulevikuprojektidele Tartus. Ja ma ei kahetse midagi, sest ma ei tee seda ühiskondlikust survest, olelusvõitslusest tingitud püüust pürgida nii kõrgele ja kaugele kui võimalik. Teen seda, sest et ma teisiti ei oska. Ma ei oska istuda, oodata ja näha, kuidas võimalused üksteise järel must mööduvad. See on minu hapnik, minu põhjus ärgata ja edasi liikuda.


Mis on sinu hapnik, mis sind käimas hoiab?



0 Comments