Mis asi oli aasta 2021?

Aastast 2021 võtan endaga kaasa kõige pagana ägedamad mälestused. Kuidagimoodi viibin samal ajal Portugali kuumuse käes, Serbia mägede vahel, lasanje taldriku taga Saksamaa väikelinnas, Hiiumaa rannikul, folgi lava ees, mojito klaasiga Delta treppidel, kell kuus hommikul korporatsioonis, Tartu-Tallinn rongis ja oma voodis.

Mitte ükski eelnev aasta ei ole sellise tempoga läinud nagu aasta 2021. Sellel oli loomulikult oma hind, mida tasuda. Õppetöö, suhted, tervis. Iga minu päev kujutas endast võitlust aheldatusega, olin kinniseotud inimeste ja kohustustega. Olin nii mõnigi korda isekas ja seadsin ennast kõigest ette ning võisin seeläbi muuta teiste elu keerulisemaks, sest ühtäkki olin liikumises ja mitte enam see sein, kelle najale toetuda. Aga mina olin vaba, appi ma olin vaba. Mõnikord ei jõudnud hing kehale järele, teinekord unustasin terve mõistuse rongijaama, võib öelda, et juhtus nii mõndagi.

Kuidas ma tean, et see oli üks meeldejääv aasta? Mul polnud aega, et sellest siin kirjutada ja just see ütleb nii mõndagi. 

Midagi suvest.

Nüüd, siin Kadrioru kohvikuaknast laia lund imetledes, ninasõõrmed kaneelilõhnast puhevil ja meel värskest lauda toodud cappuccinost magus, kujutan ennast ikka veel ette kuskil mujal kui Eestis. Näiteks hommikuudusse mattunud Londoni kohvikus või Pariisi pagariäris, kus saan oma tugeva eesti aktsendiga harjutada “Un pain au chocolat, s'il vous plaît,” samal ajal käega vitriini taga olevale suurele šokolaadisaiale osutades. Pole vahet, et tegelikult oleksin hoopis kardemonisaia ihaldanud, seda ei mäleta ma enam peast küsida. 

Tagantjärgi olen lihtsalt tänulik aasta east, mil sain ametlikult kasiinoealiseks ja seega täisväärtuslikuks linnakodanikuks. 

Olen tänulik kõikidele jah-sõnadele kevadel, mil ei hoolitsenud mitte ainult oma vaimse, vaid ka füüsilise tervise eest, mil lisaks mõttetöö arendamisele, pingutasin ka lihaseid. Jah-sõnadele, mis mu suvel viimseni läbi kurnasid, maatasa tegid, mugavustsooni lõhki rebisid ning andsid mägede viisi seiklusrohkeid lugusid, mida edasi jutustada. Jah-sõnadele sügisel ja talvel, mis aastatega kogutud energiavarud nulli viisid, minu võimekuse piirid ribadeks tõmbasid ning andsid mälestusi, mida ei saa mitte ühegi summa eest osta.

Üks lemmikpilte sügisest.

Jään igatsema närvikõdi, mis kaasnes öises Hamburgis endale ööbimiskoha leidmisega, peale seda, kui Airbnb oli alt hüpanud, jättes kümme noort pandeemiaajal võõras linnas peatumiskohata. Samamoodi ka öist melu Serbia filosoofi korteris muusikute, kunstnike ja muude loomeinimestega. Viimaks loomulikult ka Portugali katuse baari, kuhu pääses vaid klubikaardiga, et siis lasta hea maitsta pisumagusatel likööridel, taustaks tõusva rokk-punkbändi vihased rütmid. 

Jätan maha Stockholmi kruiisi, kus ei lase endale enam kunagi välja teha ühtegi jooki, mida ma ei oleks enne hoolega läbi mõelnud. Mulgimaa parmud ja päikesepiste ning kõik Pärnu muusikafestivalid, mille sihtgrupp on sunnitud veel poes võltsdokki näitama. 

Võtan endaga kaasa kogu teadmistepagasi, mis eelmisel aastal omandatud sai. ELSA Estonia kommunikatsioonijuhtimise, Sorainen Student Academy teadmistejanu ja loomulikult kogu ülikooli tarkuse, millest ehk kübeke kuskil ajusopis ikka veel alles on. 

Väga kohusetundlikud juurakad.

Õppetunnid said omandatud, kogemused kogetud ning tõesõna ei oleks ma midagi paremat osanud tahta. Kindlasti sain uude aastasse kaasa palju mõtteainet, mille kallal pead murda. Mul on selline kahtlane kõhutunne, et alanud aasta hõlmab endas minu jaoks eelkõige erinevaid õppimiskohti. Ühel hetkel tuleb see segadus, mis mu peas on, lahti harutada. 

Jääme siis ootama, mida uuel aastal pakkuda on...