Murede lahendamine kokakunstiga



Kokkamine on halb idee. Asetab sind olukorda, kus soovid, et külmkapi taganurgast välja koogitud hallitama läinud moosipurk oleks ainus vastumeelt üllatus, aga ei, enda mõtetes surkimine viib tunduvalt ebameeldivamate avastusteni. 


Peale eksameid, siis kui peas oli jälle ruumi tervele mõistusele, jõudsin selgusele, et ma ei saa enam kauem normaalse õhtusöögi tegemisest kõrvale hiilida. Sessi jooksul omandatud elustiil, kus peategelasteks pelmeenid, kiirnuudlid ja mul-pole-kõht-tühi suhtumine, pole vist kõige jätkusuutlikum rutiin. 


Niisiis olin tubli ja võtsin esmaspäeval esimest korda elus ette risottoretsepti, peamiselt küll seetõttu, et nii oli põhjust poest valget veini osta (ääremärkusena huvilistele: risotto sisse siis ainult kuiva valget, eks). Mõtlesin, et oi, kui mõnus, aeglaselt valmiva roa käigus on mul suurepärane võimalus üle tüki aja iseenda seltsis aega veeta, iial ei tea, ehk tuleb veel kuidagi kasuks. Millega ma ei arvestanud, oli kerge tund aega agooniat teemal mida-ma-oma-eluga-teen?


Pannil labidat liigutades ja puljongi riisi sisse imendumist oodates jõuab vähemalt 3000 mõtet peast läbi käia. (Guugelda: how many thoughts do we have per minute?) Niisiis kõik teemad, mille eest ma pool aastat minema olin jooksnud, tuli nüüd ükshaaval ette võtta, et lahendama hakata. Esimene neist oli oma uue aasta prioriteetide paikade panemine. Missugused kohustused ma eelmisest aastast kaasa tahan võtta ning millised sinna maha jätta? 


Kolmapäeval Tallinnasse jõudes otsustasin vanematele puhkust anda ning võtsin õhtusöögi raames ohjad enda kätte. Seekord proovisin indiapärast kana tikka masalat. Sinna sisse küll veini ei läinud, aga eelneval päeval empsi tehtud sinimerekarpidest oli veel heal hulgal chardonnay’d järele, mida marinaadi tegemisel rüübata. Kõik ju teavad kokkamise kuldreeglit - toitu, mille valmimine võtab aega, saab kokata vaid koos snäkkidega... Wine and Doritos it was. 



Kanafileed lõikudes jooksis loomulikult otsekohe trepist alla meie kodustatud kiskja, kes on ühtlasi ka pere suurim maiasmokk, et siis minu ette manguvate silmadega istuma jääda. See on see üks asi, mida ma Tartus igatsen - ei ole kellelegi toorest liha poetada. 


Marinaad pidi külmkapis tunnikese seisma, peale mida võis asuda kastet valmistama. Seejuures tuli olla hoolas, et niiviisi omakeskis mõtetes olles chilli, kurkumi või köömnetega liialdama ei kukuks. Kuigi… Kas on olemas kastet, kuhu on lisatud liiga palju vürtse ning valitseb üleüldine maitsesensatsioonide kaos? Ausalt öeldes on mul tunne nagu mu elu oleks hetkel üks maitsesensatsioonide kaos. On see tõsi, et ka argielu võib ühel hetkel ja täiesti pahaaimamatult liiga vürtsikaks muutuda? Nii, et kõike on ühel hetkel lihtsalt liiga palju, mõtteid ja tundeid, mälestusi ja kogemusi. Peas hakkas kuju võtma üks ja ainus küsimus. Millest siis ikkagi täpsemalt uuel semestril loobuda tuleks? 


Kinnitan endale, et on täiesti normaalne, kui lahkumisavalduse kirjutamine teeb südame raskeks. Kõige hullem küsimus pole mitte, kas ma teen õige valiku, vaid hoopis, ega ma ometigi alla ei anna? Minu elustiiliguru ja lemmikraamatu autor Mark Mason kirjutas, et meid ei defineeri inimesena mitte see, millele oma jah-sõna ütleme, vaid see, millele “Ei” ütleme. Huvitav mõte arvestades tõsiasja, et mulle on ikka meeldinud jahuda just jah-sõna võlust. Tuleb välja, et mõnikord on ülesannetega mittenõustumine sama suur katsumus nagu mõnest teisest võimalusest jälle kinni haaramine. Kätte on vist jõudnud aeg, kus pean iseendale tunnistama, et organisatsioonist välja astumine ei tee mind nõrgemaks, vaid tugevamaks. Mõnikord tuleb usaldada erapooletuid kõrvaltvaatajaid, jäärapäisus ei ole alati hea omadus.


Veel näiteid jäärapäisusest? Need juurikad, mis minu reedeõhtuse woki sees kuidagi pehmeks ei küpse. Ehe näide sellest, miks eelistan tavaliselt minna lihtsamat vastupanuteed ning osta külmutatud wokisegu. Seekord otsustasin aga, et sõbranna juurde lähen siiski lisaks munanuudlitele kotitäie värskete juurikatega. Wok on üks toitudest, mida lihtsalt pole võimalik pekki keerata - seletab, miks seda nii tihti ka teha armastan. Sinna lihtsalt ei ole võimalik liiga palju asju sisse panna, lisa mida soovid - nuudleid, kana, paprikat, suvikõrvitsat, porgandit, sibulat, seeni, pähkleid jne. Mida rohkem, seda uhkem. 



Kalendrist oma nädalaplaani vaadates ma just ei ütleks, et mida rohkem seda uhkem. Tähtaegu võiks olla tükk maad vähem, aga seni, kuni endale samasuguse hooga kalendrisse projekte juurde tõstan, nagu erinevaid juurvilju woki sisse lisan, pole asjalood vist muutumas. Nüüd, kus ühest organisatsioonist välja astusin, on mul tunne, et võin kolmele teisele pakkumisele oma nõusoleku anda. 


Otseloomulikult nõustusin eelmisel aastal ennast grupiga harjutuskohtute võistlusele registreerima, võimalikule ajakulule ma tol hetkel ilmselgelt ei mõelnud. Kui mulle aga pakuti võimalust abistada TÜ avatud uste päeval ühe pisikese töötoaga, suutsin ennast nii palju kokku võtta, et sellest sirge seljaga ära öelda… Vähemalt esimesel kahel korral, kolmandal ei jäänud mul muud üle, kui nõustuda, sest see tõepoolest kõlas põneva võimalusena. Ja nüüd avanes veel kolmas uks ka, millele on nii neetult raske ära öelda, peaaegu võimatu. Aga kuidas ma tean, et ma ei lõpeta omadega semestri keskel samas kohas, kus eelmisel aastalgi, kus vaimsest kurnatusest hakkab ka füüsiline tervis alt ära hüppama? Kas praegu on üks nendest hetkedest, mil peaks taipama, et endale ikkagi ei tohiks lisaülesandeid võtta või on see just minu võimalus…


Pühapäeval lükkasin ahju küpsema ühe lihtsamat sorti šokolaadikoogi. Koduperenaise elu tundub nädalaks täitsa sobivat. Boonusena leidsin veel täiesti juhuslikult raamaturiiulist täpselt õige mahalasusega kirjandusteose, mille seltsis koogi valmimiseni aega veeta. Tore on olla köidetud vahelduseks teiste eludest ja probleemidest, olgu need pealegi vaid paberilehtedel. Kook tuli muide päris hea, peaaegu sama sõltuvusttekitav nagu adrenaliinilaks uutest ettevõtmistest, mis minu kalendrisse tee leiavad. Pikemal analüüsil ilmneb, et mul on harukordne võime mitte ainult märgata kõiki võimalusi, mis maailm pakub, vaid nendest ka reaalselt kinni haarata. Minu õnnistus ja needus, mis teha. Meil kõigil on oma koorem, mida kanda ning kui minu oma on see, et ma lihtsalt ei suuda süllekukkunud võimalustest keelduda, siis nii olgu. Isegi, kui see tähendab, et mõnikord ei jää mul aega enda ega teiste jaoks. See on minu koorem kanda, ja nüüd, mil seda tean, oskan võibolla paremini seda kontrolli all hoida ja pisut rohkem ohjata, et see tervet elu enda alla ei võtaks. 



Aasta alguses andsin lubaduse, et ma ei ole endaga nii karm, prooviks hoopis üles näidata rohkem lahkust ja suunata see krige ja elevust täis pilk, millega alati maailma uudistanud olen, korraks hoopis enda sisse, sest sealgi on vist omamoodi maailm peidus. Juurikate hakkimine ja šokolaadi sulatamine on aidanud leida päris palju aega iseendale ja oma mõtetele. 


Siit saab minna ainult edasi, eks…

0 Comments