24.02.2022



Ärkasin hommikul üles, kurk oli valus, aga vähem kui eile. Hea algus meie iseseisvuspäevale, passin koroonaga ühikas. Vähemalt tõi toakaaslane enne Tallinnasse sõitu mulle tervelt neli vastlakuklit. Emps ütles messengeris selle peale, et nii on ju oht lausa paksuks minna - väga diplomaatiliselt sõnastatud.


Kuulsin kuskilt, et esimesed pool tundi ei tohi hommikul sotsiaalmeediat avada, nii pidavat vaimsele tervisele, ja üldse, parem olema. Kolmkümmend minutit hiljem tegin ikkagi Facebooki lahti - ilmselgelt vale otsus. Sõda ka veel, mitte, et see kellelegi üllatusena oleks tulnud. Praegu need kriisid kuhjuvad üksteise otsa ja ei jaksagi enam nagu imestada, võtame lihtsalt teadmiseks, selge, see siis ka nüüd kõigele eelnevale otsas. 


Tudengiorganisatsioonis käivad arutelud, kõik lasevad pressiteateid välja, kas peaksime ka midagi ütlema, kasvõi Instagramis. Tänapäeval on lihtne, teeme avalduse kuskilgi… kasvõi Instagramis. Jumal tänatud, et mina turundustiimis pole. 


Hommik oli masendav, otsustasin ETV-st “Sipsikut” vaadata ja esimese vastlakukli nahka pista, vot see oli tore. 


Päev sai veedetud peamiselt õhtut oodates. Enamasti olen patriootlik kord aastas, iseseisvuspäeval. Iga paari aasta järel lisandub sellele veel paar päeva, siis kui on laulupidu. Huvitav, millest president oma kõnes räägib. Huvitav, kui kiiresti oli vaja hommikuste sündmuste valguses kõnes muudatusi teha või koguni uus lõik juurde kirjutada. 


Okei, päris hea kõne oli. Mitte ainult sellepärast, et taaskord noori vestlusesse kaasati või vaimsest tervisest räägiti (see osa kõnest oli raske, läks hinge, võttis nõrgaks). Näidend oli segadust tekitav. See koht oli hea, kus oli Sergo Vares, sest noh, ta on Sergo Vares, eks ole. Ja kui need noored tantsisid ja küsimusi küsisid, oli ka päris hea, võiks öelda, et tekkis samastumistunne. “Häirekeskus kuuleb, mis juhtus?” Mis juhtus? Kõik ja mitte midagi, kõik ja mitte midagi. 


Milline iseseisvuspäev. Selline, kus inimesed kirjutavad sotsiaalmeedia postituste alla, et vähemalt meil on iseseisvus, mida tähistada. Nojah. Päev läbi on uudised mind kurnanud, iga natukese aja tagant tuleb kontrollida, ega pole mõnest uuest sündmuste arengust raporteeritud. Me kõik oleme praegu ekraanide taha naelutatud, see on inimlik vist. Samal ajal läheb elu edasi, ülesanded vajavad tegemist ja vabandusi pole nagu ka mõtet tuua, sest mis mul siis päriselt siin Eestis viga on - lihtsalt üks kriis tuli maailma juurde, minu silmaringi juurde, minu mõttemaailma juurde. Aga mis mul sellest, tänapäeva noored on niikuinii vati sees kasvanud, keegi ütles seda, mõni vanem sugulane vist.


Vähemalt on kevad tulekul, president ütles, järelikult nii on.


Head vabariigi aastapäeva siis ka minu poolt.


0 Comments