Enesekaardistus: mis tunne on olla noor?

 


Midagi teistmoodi...


Kahekümnendate eluaastate algust iseloomustab valu. Eksisteerime valu ja selle lõputu ilu. Kui palju ma veel jaksan tunda? Kirge, vaimustust, eufooriat. Tüdimust, tühjust, üksindust. Palju varuda aega, et käia läbi oma tundemaastikud ja need ära kaardistada eesmärgiga neis teinekord paremini orienteeruda? Praegu kipun veel alatasa iseendas õnnetul kombel ära eksima ning tagasitee leidmiseks tuleb endistviisi punase lõngaga teedpidi järge ajada.


Viimasel kaardistamisel märkasin absoluutset kõrgust silmaspidades, et sügavust hakkab väheks jääma. Tüdimus ja ükskõiksus on oma töö teinud ladudes pealiskaudsusele vundamendi. Südames valitseb kõrgrõhkkond. Armastust on mõnevõrra juurde tulnud, peksab tormakalt vastu tunderahnu. Seda paiskub mälestuste, kogemuste ja tuleviku peale. Ootusärevus on sepistanud oma sopid, kus vaatleb tasahilju elu kulgu ning ootab oma korda pead tõsta.


Liiklus on tihenenud, mõtetes on inspiratsiooniummikud, samal ajal kui süda peab topelt vaeva nägema, et motivatsioonilaineid keha eri otstesse pumbata. Nagu oma tunnetest jääks veel väheks, võtan üle ka teiste emotsioone ning tunnen neid enda omadena. Kui isiklikest tundmustest saab siiber, tuleb Atlase õlult koormat vähemaks võtta ning valutada vahepeal südant maailma olukorra pärast. Tulevikku on varjutamas liivana üleskerkinud pinevusterad, vaateväli on piiratud nähtavusega. Lootus ilmutab end vaid miraažidena.


Mulle meeldib olla noor ja kuumavereline ning mulle meeldib tunda tundeid, mis on mõnikord nii piiritud, et kuidagi ei jaksa ära kanda. Mulle meeldib teha valestid valikuid ja eksida radadele, mis ei vii mind alati oodatud lõpp-punkti. Mulle meeldib minna peol üle piiri ja vanduda järgmisel hommikul, et ma ei tarbi enam elu sees alkoholi. Mulle meeldib olla nii süvenenud õppetöösse, et pean päeval unustatud söögikorra kompenseerima õhtuste kiirnuudlitega. Mulle meeldib mõelda, et halvasti esitatud kodutööga võib kaasneda maailmalõpp, sest mulle meeldib tunda nagu minu muredest suuremaid polekski.


Noorus on üks enesehävituslik aeg. Enesehävitus, millesarnast ei anta enam kunagi hilisemas elus andeks. Aga need hävitustööd on head. Nendega põletatakse maha kõik lapsepõlevs pähitambitud reeglid, et varemete peale enda kogemustest lähtuvalt uus ehitis luua, selline, mis ei peegeldaks kedagi teist peale minu. Alguses on raske, sest põletustööde ajal kaob kogu baas ja – m a – e i – t e a – k e s – m a – o l e n –. Aga teadmatusel on alati oma võlu, see võib olla õnnistus, mis hoiab kõik teed avatuna.

Minu teed on avatud. Aga sinu?





0 Comments