Enda proovilepanekust ja harjutuskohtu võistlusest: teekond nullist esikolmikusse

 

Mõtelsin, et teen väikse jäädvustuse nädalavahetusel toimunud harjutuskohtuvõistlusest ja teekonnast sinna, mis õigupoolest algas juba jaanuaris. 

a) Registreerumine 

“Proovida võib kõike!” ja “Mida mul kaotada on?” on kaks väga salakavalat ideed, sest kaotuste nimekiri algab unetundidega ning lõpeb sotsiaalse eluga, millest kindlasti mõnel moel ilma jääd, kui otsustad end Eesti Harjutuskohtuvõistlusele kirja panna. Siiski, registreerimine oli võrdlemisi lihtne, keeruliseks läks asi siis, kui kaasuse esimest korda kätte saime. Miks, oh miks just meie aastal haldusõiguse kasuks otsustati? 

b) Koroona vol 1. 

Ükskõik, kas töömahuks on 15 lehekülge või rohkem - igal juhul tuleb asja alustamisega viivitada viimase minutini ja kui siis tõepoolest tähtaeg ukse ees on, juhtub kahtlemata midagi ootamatut. Mind murdis maha näiteks juba üle kahe aasta maailmas möllanud pandeemia. Polnud just parim aeg Okasroosikese mängimiseks, ka viis päeva voodis võib tunduda saja-aastase unena. Sellele järgnenud päevad kujutasid endast parasjagu intensiivset arvutiekraani jõllitamist ja halduskohtumenetluse seadustikku lappamist.

c) Suulisesse vooru pääsemine

Iga aasta pääseb kuus parimat tiimi suulisesse vooru. Kui see teade postkasti potsatab, siis valdab sind viis minutit rõõmu, peale mida tuleb järgmised seitse päeva aktsepteerida eraelu puudumist. Võiks ju arvata, et kirjalikku memorandumisse sai kõik vajalik kirja pandud, kuid see on ekslik. Mõelda vaid, kui paljude eri variantidega su vastased võistlusel välja võivad tulla? Niisiis tuleb endale iga paragrahvi kohta viis erinevat varianti kirjutada ning kuigi tegemist on suurepärase meelelahutusega, siis umbes neljanda ümbertegemise juures hakkab vaikselt üle viskama. Päris valmis ja täiuslik pole loomulikult ükski ümberkirjutatud versioon.

d) Mis kool?

Nädal enne suulist vooru ei eksisteerinud midagi muud kui minu tiim ja meie kümned paberilehed, kust ise ka enam vajalikku informatsiooni korralikult üles ei leidnud. Paratamatult jäi koolitöö tahaplaanile ning soovitusliku loomuga loengutes osalemine tuli unustada.Tähtajapikenduste küsimine oli uus normaalsus ja seejuures omandasime olulise õppetunni, et alati tuleb küsida topelt, sest enamasti antakse küsitust pool. Kool jäi tahaplaanile, aga samamoodi jäi ka tudengiorganisatsioon ning ülejäänud inimesed, kes ei kuulunud minu harjutuskohtu tiimi. Ükski muu asi ei tundunud lihtsalt nii tähtis. 

e) Koroona vol 2. 

Kui mina jäin enne kirjaliku memo esitamist haigeks, siis minu paariline suutis selle endale õnnetult külge hankida kaks päeva enne võistlust. Struktuur pidi olema selge, Grete ja Birke esindavad kaebajate poolt ning mina ja Keete vastustajate oma. Keete haigestumisega jäin vastustajate poolelt alles seega vaid mina. Emotsioonid käisid üle pea ning peale üht ärevushoogu ja üht koost lagunemise momenti sai oma eluga edasi liikuda. Kui vastavad muudatused olid ellu viidud ja sõjaplaan paika pandud, oli lihtsam ka sõpra lohutada, sest ükskõik kui raske see äkiline muudatus ka meile polnud, talle oli see kahtlemata kümme korda keerulisem. Varasema kaheksa minutilise kõne asemel tuli nüüd 16 minuti jagu teksti ette valmistada ning olla seejuures valmis nii vastaspoole kui kohtunike detailsete küsimustega üksinda silmitsi seisma. 

f) Kohtumispaik on seal, kus on printer

Nädala jooksul oli meie uueks koduks saanud Tartu Ülikooli raamatukogu. “Legally Blonde” oli toodud pärisellu, kui trenažööril jalutades oma kõnesid harjutasime. Raske oli aru saada, kas laubale tekkinud higipiisad olid põhjustatud üksteise puurivatest küsimustest või masinal pedaalide sõtkumisest.

Millal: Õhtu enne võistlust. 

Kus: TÜ raamatukogu printimissaal

Kellaaeg: 20.30 (pool tundi enne sulgemist) 

Kes: Kuuest võistlevast meeskonnast neli

Mis toimus: Viimaste materjalide väljaprintimise vajadusest ajendatud juhuslik kohtumine, kus muuhulgas vahetati viimaseid julgustussõnu, sooviti edu järgnevaks päevaks ning mindi seejärel oma teed. 

g) Killud toovad õnne!

Võistluspäeva hommikul oli ärevus kadunud. Viimased seitse päeva oli närvitsetud omajagu, nii et järgi oli jäänud vaid parimat sorti elevus, enesekindlus ning siiras tahe endast parim anda. Riigikohtusse jõudes oli mul vaja end loomulikult korralikult märgatavaks teha. Mõni lihtsalt eelistab siseneda pauguga ja kukutada esimese asjana kohtuhoones oma klaaspudel puruks. Aga kuidas muidu peaksid teised võistlejad teada saama, et ma saabunud olen? Killud pidid õnne tooma, mõtlesin, kui kivipõrandal klaasikilde silmitsesin, tuleb välja, et mul võis õigus olla.

h) Saage tuttavaks, minu alter ego

Muud moodi ma seda kirjeldada ei oska, kui et majja astudes olid kõhklused kadunud ning asendunud näljase võistlushimu ja kelmika iseloomuga. Tiimikaaslased väitsid, et eemalt vaadates jäi minust nii võimukas mulje, et lähemale küll astuda poleks julgenud. Selle kõige juures proovisin siiski võimalikult tore ja lahke välja paista. Tõsi, polnud võibolla kõige ausam meetod enne algavat vooru oma vastaspool näost tulipunaseks ajada. Väike naeratus, silmapilgutus - tegemist on siiski mänguga. Teisel korral kasutasin juba aga läbinisti ausaid võtteid, kui kohtunike ees teise pikale küsimusele võtsin nõuks vastata vaid ühe sõnaga “Jah!” Noored, ärge kunagi küsige oma vastaselt kas-küsimusi. Pole hullu, peale väikest kogumishetke vormistati mulle korrektne küsimus, mis mind juba raskemasse olukorda asetas. Mingil põhjusel oli võistluse kohtunike ees väga tore seista, võibolla oli tegemist lihtsalt toredate hindajatega. Samas oli sees ka kuidagi võidukas tunne, isegi, kui ma nende küsimustele vastates teinekord täielikku umbluud ajasin ning isegi siis, kui mind peaaegu täielikult puntrasse jooksutati. Terve aeg tundisn, et kontroll on siiski minu käes.  

i) Avatud baar tähendab vaid üht

Päeva jooksul kostitati meid hea ja paremaga. Oodatuim sündmus oli aga siiski õhtune aftekas. Õhtusöök, esinejad, rikkalik joogivalik ning ahjaa, kõikide suuremate advokaadibüroode esindajad. Milline kogemus. Paari tunni jooksul suutsin endale kleidi peale veini kallata, taldrikult kartuli maha kukutada, liiga valjusti üle laua rääkida, kuidas mulle tegelikult hoopis karistusõigus meeldib (jutud levisid liiga kiiresti), valel ajal liiga nähtavalt silmi pööritada ning viimaks ühe martini ikkagi liiga palju võtta (sellest viimasest sain aga alles järgmisel hommikul aru).

Päev oli olnud väsitav ning osalejate näost oli näha, et ma polnud ainus, kel oli peal magus rammestus. Siiski oli kogemus omaette kuulda meenutusi varasematest harjutuskohtutest ning pooleldi tundsin nagu ka mina oleksin juba osa sellest ühteaegu hämmastavast ja kummastavast õigusmaailmast. 

j) Võta, mis võtta annab ja ole sellega rahul

Järgmisel hommikul ärkasin peavaluga ning minu kaks tiimikaaslast ei paistnud ennast sugugi paremini tundvat. Sellegipoolest vedasime ennast kohale, et vaadata veel kahe parima võistkonna finaali ning hoida kursavendadele pöidlaid pihus. Kõik, mida mõelda suutsin oli umbes see: jumal tänatud, et mina seal nende asemel ei seisa. Kohtunikud pommitasid ikka armutult ning vastaspoolgi oli võtnud (õigustatult) nõuks vaidlus võimalikult keeruliseks teha. Pealtvaataja roll pole veel kunagi nii põnev olnud.

Oi, kui hea meel oli, et meie enda kursakad kinni panid. Teine koht oli ka loomulikult tubli ning kui kolmas koht välja hõigati, siis pidi süda seisma jääma, et meie ka sinna esikolmikusse ära mahtusime. Tõesti ei mäleta, millal mu süda sellise kiiruse ja tugevusega lõi. Elevus ja ärevus olid segunenud üheks ning ise ka enam ei saanud aru, mida ma tundsin. Milline tore mäng. Milline võrratult tore võistlus, mida teha enda meelelahutuseks, kuid kust võib juurde saada nii palju rohkem. 

k) Pane oma meil, Facebook ja Linkedin valmis

Mina läksin sinna enesetõestamise vajadusest, sellest janust ja näljast olla täna parem kui eile. Kellele ma ennast tõestada tahtsin? Iseendale, ikka ja alati iseendale. Eks natuke sain enda üle ikka naerda ka, sest üksinda kohtunike ees seistes võib aju ikka korraliku bloki ette visata ja nii ma ainult tajun, et suu liigub, aga seejuures puudub vähimgi teadmine, mis sealt päriselt välja tuleb.

Suure üllatusena tuli mulle peale võistlust tihenenud sotsiaalmeedia liiklus, kui seda nii võib nimetada. Paistab, et võistlustega võib profiil jõuda päris erinevate inimeste huviorbiiti ning avada uusi põnevaid võimalusi. Seda õppisin juba eelmisel aastal, et öeldes “jah” ühele projektile, kaasneb sellega tavaliselt nii palju rohkemat. Elu on ikka põnev.

Niisiis, see oli üks projektidest, millega viimased kaks kuud enda aega sisustasin. Ei jõua ära oodata, milline saab olema järgmine väljakutse. Enne veel sooviks aga natuke puhkust, palun. Nii palju, kui seda ülikooli kõrvalt muidugi lubada saab, sest aeg liigub armutult ning juba on ees terendamas sessiperiood.