Tudengielust ja korporatsioonidest

Volber pani väärika lõpu Tartu kevadpidustustele, mida tuntakse ka kui tudengipäevad, kuid avas ukse kevadistele soojadele ilmadele ja baarikultuuri õitseajale. 

Oli siis tegemist päikseliste ilmade või imeliselt korraldatud tudengipäevadega, kuid terve nädala jooksul demonsteeris Tartu, et on väärt tudengilinna nime. Õppimine sai nagu ikka lükatud tahaplaanile, et külastada nii komöödiaõhtut kui börsibaari (jookide hinnad muutusid vastavalt nõudlusele), osaleda orienteerumisvõistlusel (3. koht, aitäh!) ning vaadelda eemalt mudamaadlusi ja muid mõõduvõtmisvõistlusi. Üliõpilased olid vallutanud linna juba ammu enne volbrit. 

Üks ilusamaid jäädustusi meie orienteerumisvõistlusest.

Volbriöö kaardistamine on äärmiselt keeruline. Juttu on lausa kahest erinevast maastikust: tavalisest ja akadeemilisest, viimase all mõeldakse korporatsioonide maailma. Just volbriöö on aeg, mis ujuvad pinnale korporandid, et linna vallutades päikesetõusuni (ja sealt edasi) meelt lahutada. Korbid - sa kas armastad, vihkad või pole neist kuigi palju kuulnud. Viimasel juhul ei saa teisiti, kui tuleb küsida - kus on sinu Tartu tudengihing? 

Esimene etapp on see, et sa neist midagi ei tea. Polegi väga vaja, selline pooleldi põrandaalune värk, suletud seltskond. Järgmisena hakkavad sinu kõrvu jõudma jutud salapärastest akadeemilistest organisatsioonidest. Tõenäoliselt on lugudel üsnagi omapärane kõla, külge on poogitud ohtralt stereotüüpe ja eelarvamusi ning kokkuvõttes kuuled sa kas üleliia ilusat reklaamlaulu kokkuhoidvast kommuunist ja kuuluvustundest või õudusjutte sisekultuurist ning reeglitest. Katsu siis päriselt leida inimest, kes räägiks sulle asjadest nii nagu nad on. Kõige naljakam osa selle juures on, et võibolla see ei peakski teisiti olema. 

Mida kõrvalseisjad ekslikult aastatega kogunenud tolmukihiks võivad lugeda (“Kas korbid polnud mitte popid nii 100 aastat tagasi ning nüüd on need lihtsalt ajast ja arust?”), on tegelikult teadlikult paigaldatud saladusloor varjamaks intiimset siseelu, kus kaasaegse üliõpilase elustiili on põimitud aastakümnete pikkuseid traditsioone. 

Ühe semestri olin minagi osa sellest kõigest, kuid küllap jäi minu jaoks väljastpoolt sisse vaatamine alati maagilisemaks. Igati õigustatud on küsimus, et kui olla kord juba osa mängust, siis miks sellest loobuda? Kuidas astuda maailma nii, et seda natuke tundma õppida ja siis sellest kohe jälle välja astuda? Ega ma täpselt ei teagi. Kuigi paljude jaoks peitub korpide võlu just eluaegses kuuluvustundes, siis teiste jaoks peitub mängu võlu just selle lõppemises. Tunnistan, et üks semester on tõepoolest pisut liiga lühike aeg, et mäng lõppenuks kuulutada, kuid seistes teelahkme ees, kas töö või meelelahutus, tundsin endas tammsaarelikku soolikat valida ikkagi esimene. Aja ja energia jaotamisel oli oluline roll väljakujunenud identiteedil, mille üks olulisematest tahkudest on just nimelt “juuratudeng” (süüdistan aastatepikkust janulemist just õigusteaduse õppimise poole). Nii jätsin sinnapaika uue kommuuni, millest toetavamat poleks osanud tahta, et keskenduda muule. 

Sellele vaatamata ei saaks ma enam soojemalt soovitada korbiga liitumist, kui see tundub midagi põnevat ja ahvatlevat. See mitmetahuline maastik, mille on loonud erinevad akadeemilised organisatsioonid, on tõeline tudengielu Meka. Ma isegi ei proovi seda kirjeldada, sest meeleolu edasiandmine on täiesti võimatu, aga kui tavaline kojujõudmise kellaaeg hakkab olema kell kuus hommikul, siis pigem on olnud ägedad õhtud. 

Minu soovitus on vist lihtsalt see, et kui miski tundub põnev, siis proovi ära! Ei tasu liialt üle mõelda, iial ei tea, mis juhtub ja isegi kui see lõpuks pole sulle, siis kogemus on ikkagi asendamatult lahe.