Enesearengust, enesekindlusest ja abi otsimisest

 



Uus kuu, uus õppeaasta, uued lubadused, millest üks neist on, et võtan uuesti blogimise kätte. Päris pikk paus on vahepeal olnud. Vahest oli asi inspratsioonivaeguses, vahest oli see vaid ettekääne, et mitte niigi tihedasse graafikusse veel ühte lisaasja juurde pikkida. Võibolla kartsin, et segaduse juures, mis mu peas toimub, olen viimane inimene, kes peaks oma mõtteid avalikult internetti üles riputama. Võibolla tundsin, et mul on lihtsalt mõtted, mida jagada, otsa saanud. Võibolla olin kaotanud usu sellesse, mida teen.


Meil kõigil on vaja millessegi uskuda. Olgu see miski siis religioon, karma või parem tulevik. Vähim, millesse uskuda, on iseendasse. Uskuda kogu hingest, et olen hoitud, väärtuslik ning et väärin kõike head, mis mind ümbritseb.


Uskuma ei pea pimesi, seda toetab tähelepanu ja hoolikus. Hoolitse selle eest, et sind ümbritseksid inimesed, kelle silmad lähevad sind nähes särama. Hoolitse iseenda eest, inspireeri end iga päev, see on töö, mis vajab tegemist. 


Kui taastub usk, taastub ka enesekindlus. Kas te ka vahel tapiate, et oh shit, ma olen suht äge..?! Nagu oleks kuskilt mingi lainega pihta saanud, mis toob teadvusesse idee, et girl, sinus on nii palju väge, miks pagana pärast sa seda maha tahad suruda? Miks, oh miks kulutada iga päev aega oma vigade otsimisele, kui võiks tegeleda nii palju targemate asjadega? Mul ei ole mitu poolt, tegelikult mitte. On ainult üks mina ja on need, kellele seda näitan ja need, kellele mitte.


Olen avastanud, et pole paremat viisi teisi inspireerida, kui elada oma elu ja lasta ka teistel seda teha. Nii ma seda ka teinud olen. Käisin läbi noortevahetusi mis sest, et see ei paistnud esmapilgul olevat maailma coolim asi. Astusin korporatsiooni mis sest, et sõbrad selle peale silmi pööritasid. Olin see sama ülevoolavalt emotsionaalne ja valju arvamusega mina mis sest, et see võis välja tuua kellegi teise ebakindlusi. Usaldasin oma kõhutunne ja sidusin ennast esimese erialase töökohaga mis sest, et kõik soovitasid ristivastupidist.


Loobudes soovist teenida teistelt lugupidav suhtumine välja, arenes minus austus iseenda vastu. Ehe, puhas teadmine, et olen uhke selle üle, kes ma olen ja millised on mu suhted ja standardid nii teiste kui iseendaga. Mitte, et oleksin perfektselt õnnelik ühegi ebakindlusta, aga liigun vähemalt õiges suunas. Pidasin endast piisavalt lugu, et kohtuda pool aastat psühholoogiga, isegi, kui kartsin, et minu mured pole piisavalt “tõsised”, oli mul piisavalt enesekindlust, et olla avatud ideele, et võibolla oskab tõepoolest keegi teine tuua minus välja midagi, mida ma ise märgata pole osanud. Abi otsimine on tugevus, mis viib mugavustsoonist välja ja põletab maha nii mõnegi enda kohta käiva tõekspidamise. Aga me juba teame, et ei ela kellegi teise mulje nimel ning ka endast mingi idee ülevalhoidmine surub vaid mõttetusse kasti.  


See aasta oli pidi olema pühendatud enesearengule ning seda see on ka olnud, loomulikult, nii palju on veel ees. Nii palju, mida oodata. 


0 Comments