Saage tuttavaks, see on Rooma.
“Yes, I have finally arrived to this Capital of the World! I now see all the dreams of my youth coming to life… Only in Rome is it possible to understand Rome.” – Johann Wolfgang von Goethe
Millisest otsast alustada selle imelise paiga kirjeldamisega? Vahest ehk pisut räämas väiketänavatest, kus möödud lugematutest nurgapealsetest puuviljakauplustes ning tunned paari ruutmeetristest kohvikutest hõnguvat kohviaroomi (kalleima cappuccino olen seni ostnud 1.2€ eest)? Ehk peaksin hoopis tutvustama õhtul kell kuus kuldses kumas ärkavat Roomat, kus linnaelanikud end koos päikese loojumisega vaikselt valmis sätivad, et üheksa-kümne paiku suunduda välja õhtust sööma. Nii kohtuvad noored ja vanad umbes südaöösel tänavatel, ühed otsimas ööelu kuumpunkti ja teised lõpetamas õhtueinet magusa digestivoga. Keegi ütles kunagi, et Rooma on must ja räämas, aga päikeseloojangu ajal olen valmis kõik eelneva unustama ja andestama.
Mis ma oskan öelda, siin tunduvad inimesed kuidagi õnnelikud. Töö pole elustiil, vaid elatusallikas, peale mida algab alles tõeline elamine. Töölt puhkeajale ümberlülitumine on sama loomulik nagu hingamine, ei mingit ummistunud e-posti peale kella viit. Ka keskpäevane lõunasöök on osa puhkeajast, mil tellida pasta kõrvale klaas veini, normaalne. Päeval restoranis istumine ja veini rüüpamine on nii tavaline, et paneb ennastki kahtlema, kas üldse saaks kuidagi teisiti elada? Nüüd on teada, kuidas sündisid suurkujud nagu Da Vinci, Michelangelo ja teised just Itaalias – siinsed tänavakohvikud õpetavad vaatlemiskunsti, kus sündmustele tekib ümber värv ning aeg muutub voolujoonelisemaks.
Aga selle aeglase elunautleja mulli sees on esile tulnud ka tugevamaid jooni, otsustage siis ise, kas suuremat wau-effekti kutsub esile hea mitu minutit kestnud hääletud välgusähvatused Vatikani kohal või vägagi vali võimuvahetust parempoolsete rõõmuks.
“Oh Rome! my country! city of the soul!” – Lord Byron
Siia sattusin ERASMUS+ vahetusaasta raames. Seda, et Eesti haridussüsteemist pausi vajan, teadsin juba enne ülikooli minekut, kuid tõsiasi, et omadega just Rooma jõudsin, oli tõepoolest juhuste kokkulangemine. Siiski kinnitavad sõbralikud härrad, kes tõttavad appi kohvrit trepist üles tassima, või kohvikupidajad, kes kohvile lisaks ka saiakese kõrvale kingivad, et Rooma on hetkel ainus koht maamunal, kus olema pean. Muidugi pole ma siin üksinda, minu kursaõde Keete on samuti siin ning koos jagame korterit kunstiajalugu õppiva šveitslanna Rebecca ja biomeditsiinitehnikat õppivate portugallaste Filipa ja Pedroga.
Lisaks kolmetoalisele korterile ühendab meid viit puhtusearmastus ning kirg Itaalia köögi ja kultuuri vastu. Korter on muidu armas, küll pisut liiga pisikese vannitoa ning pisut kaheldava kvaliteediga gaasipliidiga, kuid see-eest on meil aiavaatega rõdu.
Peamiselt olen seni aega veetnud kohalikku kööki tundma õppides. Üht hommikut alustasin tänavakohvikus, kus oma lombakas itaaliakeeles pannkookide ja kohvi tellimist harjutasin. Keel jääb siin iseenesest üsna ruttu külge, rongijaamas ringi joostes saab praktiseerida ette ja taha vabandamist ning lõunasöögiks tuleb ära õppida, kuidas arvet paluda.
„Una pasta strozzapreti, per favore” kõlab sama suussulavalt nagu see ka maitseb. Väidetavalt oli tegemist Rooma ühe parima restoraniga, mida näitas ka hind 17€ taldrikutäis. Seda, kas ta ka päriselt parim on, ei oska ma öelda, sest vaid kartulit sööma harjunud põhjamaaneiu jaoks oli tegemist tõepoolest intensiivse maitsekombinatsiooniga, nii et natuke jäi ikka taldrikule alles ka. Tiramisu oli see-eest lihtsalt imeline!
Lisaks külastasime ka ühte kiidetuimat Rooma kohvikohta. Vihma kallas kui oavarrest, kuid see ei paistnud sugugi häirivat inimesi, kes tänaval rahulikult järjekorras ootasid. Kõigepealt tuli kassas tasuda arve ja seejärel said pileti, millega kohvimeistrite ette minna. Võrdlemisi suure kohvihoolikuna võin kinnitada, et no oli küll maitsev. Gelatost ei hakka ma isegi rääkima, olen vist oma elu armastuse leidnud.
“Rome is the city of echoes, the city of illusions, and the city of yearning.” – Giotto di Bondone
Mul pole isegi piinlik tunnistada, et minu südame on ka täielikult endale võitnud turistide meelispaik Trevi purskkaev. Turmismiatraktsiooni taga peitub tõepoolest imeline ehitis, mille maagia peitub nüanssides. Nimi La Fontana di Trevi tuleneb sõnapaarist “tre via” ehk kolm teed, sest keskajal oli purskkaevu ees tõepoolest kolme tee ristumispunkt. Loomulikult kaunistab purskkaevu vanarooma mütoloogiast tuntud merede valitseja Neptunus, kelle merekarbikujulist kaarikut veavad eest kaks hobust, üks neist rahulik ja teine perutav, täpselt nagu kaks vee erinevat seisundit - rahulik ja tormiline. Kokku kaotasin purskkaevu juures päris mitu münti, paar neist läks turiste moosivale isehakanud fotograafile (ups!), aga üks sai ka üle õla vette visatud. Mündi purskkaevu viskamine pidi lisaks soovi täitumisele ka kindlustama, et reisija kindla peale Rooma tagasi jõuab.
Ehitisi on teatavasti Roomas muidugi rohkem kui üks. Loomulikult on kõik kursis Rooma impeeriumi suurima amfiteatriga, mina pole aga ikka veel ära harjunud, et koduteele jääv Colosseum alati bussiaknast vastu paistab. Linn on veider segu tänapäeva kultuurist ja iidsest ajaloost. Kujutlusvõimel lastakse lennata Rooma Foorumi varemetel, kus võib turuplatsi asukohta aimates vaimusilmas elavat kauplemist ette kujutada. Pantheonist pole ma vist kunagi võimeline rääkima nii nagu kunagine Rooma tempel ja kirik vääriks - juba ainuüksi selle kuplist võiks vist terve raamatu kirjutada. On omaette dessert jalutada sedavõrd ajaloost imbunud tänavatel.
Ükski linn pole nii kiiresti suutnud minu taolist kodutunnet tekitada ja mul on veel pool aastat aega, et jõuda Rooma kihtide alla. Võite kindlad olla, et minu heietused siin jätkuvad.
.jpeg)
0 Comments